Luule: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
14. rida:
** ''Poetry is not the proper antithesis to prose, but to science. Poetry is opposed to science, and prose to metre. The proper and immediate object of science is the acquirement, or communication, of truth; the proper and immediate object of poetry is the communication of immediate pleasure.''
** [[Samuel Taylor Coleridge]], "Luule määratlused" (1811)
 
 
* Ma tahaksin, et meie noored nutikad poeedid peaksid meeles mu lihtsakoelist proosa ja luule määratlust, mille järgi proosa = [[sõna]]d parimas järjestuses, luule = parimad sõnad parimas järjestuses.
22. rida ⟶ 21. rida:
 
* "Kas [[aadlik]]ud siis luuletavad?" küsis Raoul lihtsameelselt. "Arvasin, et see pole neile seisusekohane."
:"Jah, armas vikont, kui luuletad viletsasti, siis pole see seisusekohane, aga kui värsid on head, toob see suurt [[kuulsus]]t. Võtame näiteks härra de Rotrou. Kõigest hoolimata usun ma," jätkas Athos toonil, millega antakse kasulikke õpetusi, "et parem on siiski mitte luuletada." (lk 218)
* [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kakskümmend aastat hiljem]]", tlk [[Henno Rajandi]], 2008, lk 218
 
 
* Näe, vusserdaja sai maha päris kobeda luuletusega. Miks ka mitte? Määrimata vankriratas laulab teinekord tõesti nagu linnuke.
** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. [[LR]] nr 30 2007, lk 51
 
 
89. rida ⟶ 92. rida:
* Pole teada, kui palju kaotab luule [[luuletaja|poeedi]] pöördumisel proosa poole, on ainult kindel, et proosa sellega tugevasti võidab.
** [[Jossif Brodski]], "Poeet ja proosa". Tlk [[Piret Lotman]]. Rmt: "Koguja rõõm", Vagabund 1996, lk 209-228
 
 
* Hiljem, hotellis, tema üüritud odavas toas, tunnistas ta, et minu [[nägu]] oli teda vapustanud. Kas ta tõesti uskus millessegi nii lapsikusse nagu [[armastus esimesest silmapilgust]]. Ja siiski oli see mingis mõttes armastus. Rääkisime oma elust, tema naisest, minu mehest, ning siis läksime üle teisele teemale ja rääkisime nelikümmend viis minutit tema tütrest... geeniusest, kümneaastasest [[imelaps]]est. Olin alandatud, tummaks löödud. Tahtsin talle näkku karjuda: ''Aga mina! Ära mind unusta!'' Kuueaastaselt kirjutas ta tütar [[luuletus]]i, keni väikesi [[Blake]]'i stiilis luuletusi. ''Blake'i stiilis?'' Jah. Kaheksa-aastaselt ta avaldas needsamad luuletused. (lk 36)
** [[Joyce Carol Oates]], "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 27-49
 
 
97. rida ⟶ 104. rida:
* Luuleta ainult siis, kui [[jumal]] käsib. Siis tead, et [[nälg]] on temalt.
** [[Arvo Valton]], "Märklaud kilbiks" (1980), lk 22
 
 
* Pisut aega valitses vaikus. Siis sosistas noorperenaine vapustatult:
:"See medaljon on meie [[perekond|perekonna]] aare ja seal sees on minu [[vanavanaema]] pilt. Ma kandsin medaljoni alati kaelas, kuni see ühel õnnetul päeval salapäraselt kaduma läks."
:"Ja tänasel õnnelikul päeval saate te oma aarde jälle kätte," ütles Muhv ning ulatas medaljoni noorperenaisele. "Te olete oma vanavanaemaga muide äärmiselt sarnane."
:Kingpool oli parajasti kolmanda kausitäiega toime tulnud ja teatas nüüd rahulolevalt:
:"Kui Muhv vanavanaema pilti nägi, siis tegi ta otsekohe ühe täitsa talutava luuletuse."
:"Oo!" ütles noorperenaine. "Seda luuletust tahan ma küll ilmtingimata kuulda!"
:Kõigi pilgud pöördusid Muhvi poole ja Muhv [[kohmetus]] lõplikult ära. Kuid ta võttis ennast siiski kokku ja luges pominal:
:''"Sa [[naeratus|naeratad]], su [[hambad]] on nii valged''
:''ja õrnalt õhetavad roosad palged."''
:Noorperenaine naeratas tõepoolest ja ühtlasi ilmus ta palgetele õrn õhetus.
:"Ma tänan sind," ütles ta. "Ma tänan sind enda ja samuti oma <!--//-->väikese tütrekese nimel, kes praegu küll veel [[häll]]is lebab, kuid kes ükskord hakkab seda medaljoni kandma."
:"Ma pühendan selle luuletuse teile," ütles Muhv.
:Nüüd haaras noorperenaine Muhvi kaenlasse ja [[kallistus|kallistas]] teda nii kõvasti, et ka Muhvil palged õhetama hakkasid, veel hoopis tugevamini kui noorperenaisel endal. (lk 160-161)
* [[Eno Raud]], "[[Naksitrallid]]", teine raamat, 1984, lk 160-161
 
 
109. rida ⟶ 132. rida:
* Luuletus on kingitus, aga mitte ainult kingitud asi. See kingitus on elus: ta on tulnud teiselt poolt, sealt, kust tulid meie esivanemad, kust tuli esivanemate keel. Luuletus on selle keele laps, üks väga arvukatest lastest, ja ta on niisama elus nagu see keelgi. Keel ei ole küll päris samasugune elusolend, nagu on lind või putukas, aga ta on elus samamoodi nagu sipelgapesa, metsaalune või inimese sisikonna mikrofloora: ta on teatav isetaastuv võrgustik. Luuletus on selle keele sees sündinud olevus, ta on ainult näiliselt lõpetatud ja muutub kogu aeg koos keelega.
** [[Hasso Krull]], [https://www.vikerkaar.ee/archives/12667 "Mis on luule?"] Vikerkaar, juuli 2011
 
 
* ...me ei saa rääkida ''luulest üleüldse'', nii nagu romantilises kirjandusteoorias on räägitud lüürikast ja lüürilisusest. Tänapäeva luule on žanriliselt kirju, sellesse kuulub nii isikukesksus kui keelekesksus, nii pihtimuslikkus kui intertekstuaalsus. Seepärast ei peaks üht tüüpi luulelt nõudma teist tüüpi luule tunnuseid, kui neid samaaegselt olla ei saa. Isegi teksti keerukus ei saa olla lõplik kriteerium: kui võrrelda [[Juhan Liiv]]i primitiivsust ja [[Gustav Suits]]u komplekssust, ei saa me veel järeldada, et üks on rohkem päris luule kui teine.
** [[Hasso Krull]], [http://www.vikerkaar.ee/archives/491 "Teil pole õigust olevikku ära põlata"], Vikerkaar 12/2013
 
 
 
* Luuletusel ei ole [[sugu]]. Mind isiklikult sügavalt liigutavate tekstide puhul lahustub kirjutaja oma sõnadega loodud [[aeg|ajas]] ja [[ruum]]is ning nende atribuutides, muutub nendest lahutamatuks. Sellises ruumis sugu ei ole. Samuti leidub sellist luulet muuga võrreldes vähe, see on nii olnud ja jääb olema, sest ei allu mingile tellimusele.
** [[Helena Läks]], intervjuu: [[Maarja Pärtna]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2014-06-19-18-07-52/ "Soov leida rahu, tung teha lärmi"], Sirp, 19. juuni 2014
 
 
* "Luulega?" Ben muigas jälle. "Luulega on küll täbarasti. Ma ei ole suur luulesõber."
:"Arusaadav. Mehed ei loegi luuletusi samapalju kui naised."
:Ben oli aus: "Ma ei loe üldse. Minu jaoks on luule [[igavus|igav]]."
:"Igav? Nojah, võib tõesti igav olla," arutles Ines, "sest meeste hinges puudub sageli [[lüürika]]. Aga minul, tead Ben, minu hing on väga lüüriline."
:"Lüüriline hing on kaunis," täiendas Ben, "teeb ka naise kauniks." (lk 100)
* [[Helju Pets]], "Klassikokkutulek Kassaris", 2014, lk 100
 
 
137. rida ⟶ 166. rida:
* ...luulekogu on suurvorm, siingi peab annet olema.
* Mis puutub luulesse [[autor]]i [[vanus]] või elukaar? Olen lugejana kohmetu ja sooviksin, et biograafika küsimused jääksid pigem kirjandusteadlastele minevikutekstide uurimiseks. [---] Ent siiski, laskem elaval luulel jääda ikka luuleks, ärgem surugem lüürilisele minale peale autori ajalikku eluolu.
** [[Marin Laak]], [https://www.looming.ee/arhiiv/tartu-linnakirjanik-ja-andaluusia-koer/ "Tartu linnakirjanik ja Andaluusia koer"] Looming, 11/2018 (Arvustus: [[Indrek Hirv]], "Kuldöölane". Post Factum, 2018.)
 
 
154. rida ⟶ 183. rida:
* ''Too many articles on battleships, not enough on poetry.''
** [[Katherine Maher]], intervjuu: Simon Garfield, [https://www.esquire.com/uk/culture/a34412278/wikipedia-at-20/ "What We Know And Can Agree On: Wikipedia At 20"], Esquire, 20. oktoober 2020
 
 
* "Luulega?" Ben muigas jälle. "Luulega on küll täbarasti. Ma ei ole suur luulesõber."
:"Arusaadav. Mehed ei loegi luuletusi samapalju kui naised."
:Ben oli aus: "Ma ei loe üldse. Minu jaoks on luule [[igavus|igav]]."
:"Igav? Nojah, võib tõesti igav olla," arutles Ines, "sest meeste hinges puudub sageli [[lüürika]]. Aga minul, tead Ben, minu hing on väga lüüriline."
:"Lüüriline hing on kaunis," täiendas Ben, "teeb ka naise kauniks." (lk 100)
* [[Helju Pets]], "Klassikokkutulek Kassaris", 2014
 
 
* Hiljem, hotellis, tema üüritud odavas toas, tunnistas ta, et minu [[nägu]] oli teda vapustanud. Kas ta tõesti uskus millessegi nii lapsikusse nagu [[armastus esimesest silmapilgust]]. Ja siiski oli see mingis mõttes armastus. Rääkisime oma elust, tema naisest, minu mehest, ning siis läksime üle teisele teemale ja rääkisime nelikümmend viis minutit tema tütrest... geeniusest, kümneaastasest [[imelaps]]est. Olin alandatud, tummaks löödud. Tahtsin talle näkku karjuda: ''Aga mina! Ära mind unusta!'' Kuueaastaselt kirjutas ta tütar [[luuletus]]i, keni väikesi [[Blake]]'i stiilis luuletusi. ''Blake'i stiilis?'' Jah. Kaheksa-aastaselt ta avaldas needsamad luuletused. (lk 36)
** [[Joyce Carol Oates]], "Saatmata, kirjutamata kirjad", tõlkinud Krista Kaer, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 27-49
 
 
 
* Pisut aega valitses vaikus. Siis sosistas noorperenaine vapustatult:
:"See medaljon on meie [[perekond|perekonna]] aare ja seal sees on minu [[vanavanaema]] pilt. Ma kandsin medaljoni alati kaelas, kuni see ühel õnnetul päeval salapäraselt kaduma läks."
:"Ja tänasel õnnelikul päeval saate te oma aarde jälle kätte," ütles Muhv ning ulatas medaljoni noorperenaisele. "Te olete oma vanavanaemaga muide äärmiselt sarnane."
:Kingpool oli parajasti kolmanda kausitäiega toime tulnud ja teatas nüüd rahulolevalt:
:"Kui Muhv vanavanaema pilti nägi, siis tegi ta otsekohe ühe täitsa talutava luuletuse."
:"Oo!" ütles noorperenaine. "Seda luuletust tahan ma küll ilmtingimata kuulda!"
:Kõigi pilgud pöördusid Muhvi poole ja Muhv [[kohmetus]] lõplikult ära. Kuid ta võttis ennast siiski kokku ja luges pominal:
:''"Sa [[naeratus|naeratad]], su [[hambad]] on nii valged''
:''ja õrnalt õhetavad roosad palged."''
:Noorperenaine naeratas tõepoolest ja ühtlasi ilmus ta palgetele õrn õhetus.
:"Ma tänan sind," ütles ta. "Ma tänan sind enda ja samuti oma <!--//-->väikese tütrekese nimel, kes praegu küll veel [[häll]]is lebab, kuid kes ükskord hakkab seda medaljoni kandma."
:"Ma pühendan selle luuletuse teile," ütles Muhv.
:Nüüd haaras noorperenaine Muhvi kaenlasse ja [[kallistus|kallistas]] teda nii kõvasti, et ka Muhvil palged õhetama hakkasid, veel hoopis tugevamini kui noorperenaisel endal. (lk 160-161)
* [[Eno Raud]], "[[Naksitrallid]]", teine raamat, 1984
 
==Luule luulest==