Sümptom: erinevus redaktsioonide vahel

 
==Proosa==
 
* [Mrs. Dean mr. Hindley naisest:] See naine polnud nende killast, kes enda pärast majarahu oleks häirinud. Sellest hetkest peale, kui ta üle [[lävi|läve]] astus, näis teda rõõmustavat iga asi, mida ta silmas, samuti kõik, mis ta ümber toimus, välja arvatud [[matus]]teks ettevalmistamine ja leinajate sealviibimine. Mulle jättis ta veidi lapsiku mulje, kui ma nägin, kuidas ta end matuste ajal ülal pidas. Ta jooksis oma tuppa ja tahtis, et ma kaasa tuleksin, kuigi ma oleksin pidanud lapsi[[laps]]i riidesse panema. Ja seal ta istus ja värises, [[käed]] kokku surutud, ning küsis kogu aeg: "Kas nad on juba läinud?" Siis hakkas ta hüsteerilise erutusega kirjeldama, kuidas talle mõjus [[must]]a nägemine. Ta võbises ja vabises ja hakkas lõpuks nutma, ning kui ma küsisin, mis tal viga on, siis ta vastas, et ta ei tea, aga ta kartvat nii väga surma! Minu arvates oli tema [[surm]] niisama vähe tõenäoline kui mu enda surm. Ta oli üsna kõhn, kuid noor ja värske jumega ning tema [[silmad]] särasid nagu kalliskivid. Ma muidugi märkasin, et [[trepp|trepist]] ülestulek pani ta hingeldama, et kõige tühisemgi ootamatu häälekõla pani ta üle keha värisema ja et teda mõnikord vaevas [[köha]]. Kuid ma ei teadnud, mida need sümptoomid tähendavad, ning mul polnud mingit soovi talle kaasa tunda. Meil siin, mr. Lockwood, ei ole kombeks võõraid armastada, kui just nemad meid esimesena armastama ei hakka.
** [[Emily Brontë]], "[[Vihurimäe]]", tlk Ester Jaigma, 1974, lk 45
 
 
* Ma ei teadnudki, et olen terve elu sülvoteraapiat harrastanud. Ega [[tervis]]e üle kurta ei või. [[Haigus]]i pole. Peale kaasasündinud kurvameelsuse. Aga tuleb öelda, et sülvoteraapia, kuigi ta pole seda välja ravinud (mis vastavalt definitsioonile - "kaasasündinud" - oleks ka võimatu), on selle siiski suutnud kontrolli all hoida, leevendanud sümptomeid. Tuleb ka öelda, et kõigele kaasasündinule on kaasa sündinud mingi [[ravim|rohi]]. Minu puhul siis: kaasasündinud rõõmsameelsus. Mida pole veel miski ära hävitada suutnud.
** [[Tõnu Õnnepalu]], "Pariis (Kakskümmend viis aastat hiljem)". EKSA 2019, lk 89
 
[[Kategooria:Semiootika]]