Läänerindel muutuseta: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
+1 |
+1 |
||
1. rida:
'''"Läänerindel muutuseta"''' on saksa kirjaniku [[Erich Maria Remarque]]'i romaan sõjakoledustest Esimese maailmasõja päevil ja sõjast naasnute raskustest tavaellu tagasi pöördumisel.
Lehekülje numbrid on antud raamatu ''Läänerindel muutuseta'' (Tallinn:
* See raamat ärgu olgu süüdistus ega ülestunnistus. Ta olgu üksnes katse jutustada ühest põlvkonnast, kelle sõda hävitas – isegi siis, kui ta pääses tema granaatide käest.
** lk 5
*Albert ütleb selle välja: "Sõda on meid kõige jaoks ära rikkunud."
*Tal on õigus. Me pole enam noorus. Me ei taha enam maailma vallutada. Me oleme põgenikud. Me põgeme iseenda eest. Omaenda elu eest. Me olime kaheksateistkümneaastased ning hakkasime alles maailma ja elu armastama; kuid me pidime nende pihta tulistama. Esimene granaat, mis märki tabas, tabas me südant. Oleme välja lülitatud mõistlikust tegevusest, edasipüüdmisest, progressist. Me ei usu enam sellesse; me usume sõjasse.
** lk 67–68, V peatükk
* Rinne on puur, milles närvitsedes pead ootamata seda, mis juhtub. Me lamame granaatide lennukaare võre all ja elame teadmatuse pinges. Meie kohal hõljub juhus. Kui mürsk tuleb, võin ma küüru tõmbuda, ja see ongi kõik; kuhu see sisse lööb, seda ma täpselt ei tea ega saa ka mõjutada
* Juhus ongi see, mis meid ükskõikseks teeb. Paar kuud tagasi istusin ühes varjendis ja mängisin skatti; mõne aja pärast tõusin püsti ja käksin ühte teise varjendisse sest varjendist enam midagi alles, raskekaliibrilise otsetabamus oli selle puruks tampinud.
* Niisama juhuslikult, nagu ma pihta saan, jään ma ellu. Pommikindlas varjendis võin ma puruks litsutud saada, lagedal väljal aga kümme tundi turmtuld vigastamatult üle elada.
** lk 77–78, VI peatükk
* Meist on saanud kardetavad elajad. Me ei võitle, me kaitseme ennast hävitamise eest. Me ei viska käsigranaate inimeste pihta – mida teame sel hetkel üldse sellest; me viskame neid käte ja kiivritega surma pihta, kes meid taga ajab;
| |||