|
* Üks väga põhimõtteline erinevus on see, et inimsäilmed on tihtipeale [[skelett|skeletina]]. Loomulikult on ka üksikuid luid, segatud luid täitepinnases leitakse, aga üldjuhul inimeste [[matus]]ed on terve skeletina.
:Inimluudest saad seega nii-öelda kokku panna terve [[indiviid]]i. Kui kõik on ilusasti säilinud, on sul [[kolju]], roided ja jäsemed. Saad arvutada inimese mõõdud, kolju põhjal soo määrata ja uurida jälgi tema elukäigust. Loomaluud on aga üldjuhul toidu[[jäätmed]]. See tähendab, et need on lõigatud tükkideks, killustunud ja pinnasega segunenud.
* Esimene [[tasand]] on ühe [[luu]] määramine – näiteks on mul laual [[kass]]i kämblaluu, millel avastan lõikejälje. Eestis on see esimene selline luu: see pakub [[avastamisrõõm]]u, on põnev killuke ajaloost ja läheb meile ühe huvitava leiuna korda. Meid köidavad põnevad faktid ajaloost, et "Oi, selline asi oli 500 aastat tagasi". Isegi miljonite aastate eest elanud [[dinosaurus]]te kohta loeme ju suure huviga.
* Järgmine tasand on zooarheoloogilise materjali ehk siis paljude-paljude luufragmentide koosanalüüsimine ja tõlgendamine laiemalt: mis meil ikkagi siin [[ühiskond|ühiskonnas]] toimus mingil teatud ajaperioodil. Arheoloogilised uurimused ja narratiivid, mida me oma minevikust loome – see kõik ju läheb sinna hulka. Miks meie [[loom]]ad on praegu sellised, nagu nad on? Miks meil mõnda looma enam ei ole? Kuidas on loomad mõjutanud [[keskkond]]a? Kõik need [[teadmised]] saavad üheks suureks kompotiks ja aitavad erinevaid nähtusi ajaloolisesse [[kontekst]]i paigutada.
* Kui veelgi laiemalt vaadata – ja see on nüüd siis see kolmas tasand minu jaoks – siis lisaks ajaloo mõistmisele on [[zooarheoloogia]] [[eesmärk|eesmärgiks]] inimese [[olemus]]e mõistmine. Milline on olnud meie suhe loomadega? Kuidas on see muutunud? Kuidas me mõnikord oleme ennast distantseerinud loomariigist ja teinekord räägime hoopis loomade [[õigused|õigustest]]. Kuidas meie lugu loomadega räägib meie [[humaansus]]est ja maailmast arusaamisest.
:Nende asjade mõtestamine harib inimesi ja paneb meid mõtlema, et oskaksime ise teistmoodi loomadesse suhtuda. Teadvustame siis ka suhet loomadega praeguses maailmas. Vähemalt siin, kaasaegses [[Euroopa]]s, oleme ju loomadest oma [[igapäevaelu]]s tegelikult üsna kaugenenud.
* Loomade [[kodustamine|kodustamise]] osas oleme meie ikkagi nii-öelda ääreala ja siin kohapeal ei ole kodustamist toimunud. Ainukene [[teooria]] on [[siga]]de kohta. [[Metssead]] on inimsõbralikud loomad, kes tulevad metsa alla toidujäätmeid sööma. Teoorias võis nende kohapealne [[taltsutamine]] või kodustamine olla võimalik. Sisse toodud kodusigade ja kohalike metssigade [[hübriid]]ide tekkimine võis olla samuti võimalik. Samas seda ainukest teooriat ei ole kinnitatud. Ma kahtlen, kas me leiame sellest tõendeid, aga kindlasti püüame.
- Metssiga, Kodustamine
* Võib-olla loomade [[kaubandus]]est kui sellisest saame rääkida rohkem alles [[keskaeg|keskajast]]. [[Hobune|Hobuseid]] kui väga olulist vara viidi siit mingil määral välja, sissetoomisest me väga ei tea. Vähemasti arheoloogilises materjalis meil tõendeid mõnda teist tüüpi hobustest ei ole kuni alles [[19. sajand]]ini. Seni olid meil siin kasutuses ikka väiksed praeguse eesti hobusega võrreldavad loomad.
* Zooarheoloogia mõttes on [[Eesti]]t hea uurida. Näiteks kui võrdleme ennast [[Soome]]ga, siis Eestis on üleüldiselt väga hea [[pinnas]] luude säilimiseks. Soomes on väga [[Happelisus|happeline]] pinnas ja sealsem paremini säilinud materjal on alles alates keskajast. [[Rauaaeg|Rauaajast]] samuti, aga varasemast perioodist pigem mitte. Luud hävinevad Soome happelises pinnases lihtsalt ära. Meie [[kiviaeg]]ne materjal on väga korralik ja tohutu. Esimesed loomaluud ja -leiud on meil kõige varasemast ehk [[Pulli]] asulakohast.
* [[Koduloom]]ad tulid meile päris mitu tuhat aastat hiljem, alles 2900–2700 e.m.a. Pulli oli puhtalt mesoliitiline ja seal tegeleti ainult loomajahiga.
* Kiviajal [[jaht|jahiti]] meil põhiliselt [[põder|põtru]], [[hüljes|hülgeid]] ja [[kobras|kopraid]]. Oli ka [[tarvas|tarvaid]], [[hirv]]i ja erinevaid [[kala|kalu]] – neid jahiloomi me tavaliselt zooarheoloogilisest materjalist leiame.
* Kiviaja puhul võib loomade ja inimeste suhete puhul välja tuua hammasripatsid. Neid me materjalis näeme. Loomade hammasripatseid ja luudest tehtud ripatseid kasutati ära ehetes; kõnelevad nad [[sümboolika]]st ja mõtlemisest seoses loomadega: annab see hammasripats inimesele antud looma [[jõud|jõu]] või midagi muud?
:Koduloomad tulid [[neoliitikum]]is. Sealt peale ripatsid enam nii olulised ei ole. Neid küll esineb läbi pronksi-, raua- ja isegi keskaja, aga ilmselgelt oli midagi muutunud. Inimestel polnud enam sama [[maailmapilt]] ja seda väljendati teistmoodi.
- Kiviaeg, Ehted
* Selle aja kohta, kui esimesed koduloomad siia saabusid, teame vähe. Meil on väga vähe [[tõend]]eid, ainult mõned üksikud luud. Esimesed koduloomad olid [[veis]], [[lammas]], [[kits]] ja [[siga]]. Nende siia jõudmine oli kindlasti midagi väga erilist. Arvan, et ka väga keerulist.
:Selle üle on ka mujal [[Läänemeri|Läänemere]] ümbruses arutletud, mida need vähesed tõendid ja neile järgnenud pikk ajaline [[paus]] näitab. Näib, et koduloomi püüti küll siia tuua ja nad siia ka jõudsid, aga asi ei läinud veel käima. Võib-olla oli põhjus meie põhjapoolses kliimavöötmes, sest siin on võrreldes nende päriskoduga [[kariloom]]i palju raskem elus hoida. On nad ju pärit hoopis erineva geograafia ja kliimaga [[Viljakas Poolkuu|Viljaka Poolkuu]] alalt.
* Küll aga saame kindlalt öelda, et alates [[pronksiaeg|hilispronksiajast]] – ehk siis kaks tuhat aastat pärast seda, kui esimesed koduloomad siia toodi – oli koduloomi siin juba hulgaliselt, ja et loomsetele produktidele toetuv [[majandus]] oli suuresti koduloomade kanda.
* [[Koprad]] olid [[karusnahk|karusnahaks]] kindlasti. [[Põder]] oli pigem lihaks, aga kindlasti taheti ka nende [[sarv]]i, mis oli väga väärtuslik materjal. Tõendite põhjal leidus siin lisaks Euroopa [[piison]]eid. Nad jõudsid Eesti aladele rauaaja lõpuosa paiku ja neid ilmselt kütiti. Just [[Lõuna-Eesti]]st, [[Viljandi]]st ja tõenäoliselt ka Rõugest on mõned üksikud piisonileiud. Ehk võime küll esile manada, kuidas [[jahimehed]] uhke piisoniga koju tulid, aga tundub, et piisonid olid siin väga lühikest aega ja taandusid siis tagasi lõuna poole.
- Uluk, Piison
* Meil on olnud näiteks [[sookilpkonn]]ad. Nendest on arheoloogilisi leide kiviajast, aga mitte enam hilisematest perioodidest. Kuigi tõsi, on ju teateid nende märkamisest ka viimastest kümnenditest, nii et ehk tulevad nad vaikselt siia tagasi elutsema.
* Samuti on meil kiviajal olnud [[hirv]]ed, aga nemadki kadusid hilisematel perioodidel ära. Praegused populatsioonid pärinevad [[uusaeg]]setest hirveparkidest. Metshobusedki ja tarvad kadusid kiviaja lõpuks. Järgmine hobune oli meil juba koduhobune ja seda alates pronksiajast. [[Tarvas]] elas aga lõunapoolsematel aladel edasi ja tegelikult suri ju välja alles 17. sajandil.
* Selliseid kõikumisi mõnede loomaliikide populatsioonides on veel olnud. Näiteks 19. sajandi keskpaigas kadus meil ju [[kobras]] ära, kes sadakond aastat hiljem siia taasasustati. Samuti on [[metssiga]] teatud aegadel meilt lõuna poole taandunud ja siis jälle tagasi tulnud.
* Keskaja lõpul jõudsid meile näiteks [[kalkun]]id, aga seda alles peale suuri avastusretki Ameerika mandrile. Ja arheoloogilisest materjalist ei tasu otsida näiteks [[kährik]]ut, kes praegu on meie metsades väga tavaline, kuid jõudis siia alles 20. sajandil. [[Šaakal]]ist rääkimata.
* Probleem on selles, et maa-asulatest pole meil väga palju materjali. Tihtipeale, kui me mõnes teadusküsimuses arutame, et väga oluline oleks võrrelda nii-öelda [[Linn ja maa|linna ja maad]], siis me tegelikult ei saa seda hästi teha, sest meil ei ole väga maa-asulate materjali.
:Meie maa-asulate loomaluud on suuresti välja kaevatud mitukümmend aastat tagasi ja nende [[dokumentatsioon]] ei ole piisav. Maapiirkonnas on aegade jooksul kultuurkihti segamini paisanud näiteks [[kündmine]]. [[Linn]]adega on seis palju parem, sest linnades toimub praegusel ajal rohkem arheoloogilisi välitöid. Pidevalt tehakse päästekaevamisi ja põnevat loomaluumaterjali tuleb pidevalt ka juurde.
:Kui aga linna ja maad võrrelda, võime ette kujutada, et vähemalt kariloomad tulid niikuinii maalt. Linnamüüride vahel ju suuri veisekarju ei peetud. Mõnda looma kindlasti, aga tagamaa moodustas ikkagi [[talupoeg]] oma karjaga.
:Kui veel erinevusi mainida, siis kõrgkihil oli luba [[jaht|jahil]] käia. Teised inimesed ei tohtinud seda teha. Linnadest leiame siis aeg-ajalt kas mõne põdra- või [[karu]]luu. Kõige rohkem on ehk jahitud [[jänes]]eid, aga üldjoontes jahiloomade luid meil keskajast väga palju ei olegi.
* Ühe kaevandi loomaluude materjali pole üldse lihtne uurida, sest tihtipeale on see segatud. Linnades on olnud nii palju [[ehitus]]töid. Mitte ainult praegu, vaid ka juba mitusada aastat tagasi on ju pidevalt midagi ehitatud. Seepärast ei ole meil tihtipeale keskajast korralikke jäätmehunnikuid, kust saaks läbilõike väga konkreetse ajaperioodi leidude kohta.
:Meil on küll keskaegsed [[jäätmekast]]id, kuhu läks igasugust [[prügi]] sisse, aga need pole toidujäätmete osas väga esinduslikud. Tihtipeale on seal hoopis vastsündinud põrsaid või tallesid või isegi pisikeste [[loode]]te luid. Harvemal juhul leiab jäätmekastist ka täiskasvanud loomi – näiteks keskaegse Viljandi jäätmekastist on leitud suhteliselt terviklik lambaskelett, mis on väärt uurimismaterjal. Veelgi põnevamate leidude hulka kuuluvad näiteks [[Tartu]] jäätmekastist leitud kassiluud, millel olevad lõikejäljed viitavad kassinaha kasutamisele.
* [[Kahjur]]ite kohta on viiteid küll. Kõige kindlam viide [[rott]]ide kohta on ehk see, kui mul on näiteks mõni keskaegne lambaluu ja näen, et seda on rott või [[hiir]] närinud. Luul on hambajäljed peal. Kui tean, et see lammas on keskajast, siis ilmselgelt on toona kahjureid olnud. Meil pole ka alust arvata, et keskajal rotte-hiiri polnud: nad kindlasti olid siin alates sellest ajast ja tõenäoliselt varemgi.
:Kui me roti enda luid leiame, siis nendega on juba natukene keerulisem. Ei pruugi olla kindel, et see rott on nüüd just täpselt keskajast. Väga tihti võib juhtuda, et rotid on mitu sada aastat hiljem kusagile pinnasesse pugenud. Arheoloogiline [[kontekst]] võib olla küll keskaegne, aga rotiluu ise on võib-olla hoopis 20. sajandist.
:Rottide uurimine on iseenesest väga põnev teema. [[Näriline|Närilisi]] võiks Eestiski lähemalt uurida, sest rotid näitavad kindlasti väga palju keskkonna, inimeste liikumise ja ka võimalike [[haigus]]te liikumise kohta.
* Koeratüüpide paljususega alustasid juba roomlased. Meieni jõudsid erinevat tüüpi [[koer]]ad pigem keskajal. Siis olid juba [[sülekoer]]ad ja suured [[jahikoer]]ad, kelle puhul võiks mõelda, et nad olid lemmikloomad. Kes oli [[lemmikloom]], kes [[tööloom]], eks see on jälle arutamise küsimus.
:Keskajast on kindlasti ka muid eksootilisi loomi, keda on lemmikloomadena peetud. Need võisid olla mõned linnukesed või muud eksootilised loomad, kellest meil zooarheoloogias küll jälge ei ole, aga kirjalikud allikad neid mainivad.
* Eestis toodi meile üldjuhul sisse nii-öelda täiesti uusi [[tõug]]e, näiteks meriinolambaid Lääne-Euroopast, aga ka teisi loomi. Tihtipeale ei saanud nad kohe siin hakkama. Ei osatud veel tagada, et nad siin ellu jääksid.
:Seega võeti kohalik lammas, siga, kits, hobune või veis ja hakati neid uute sisse toodud tõugudega [[Ristamine|ristama]]. Taheti, et säiliks selle kohaliku looma [[vastupidavus]], kes on siinse eluga kohanenud, aga teda taheti parandada – natuke suuremaks, natuke tugevamaks ja et annaks natuke rohkem [[piim]]a.
:Meie praegustel tõugudel, näiteks [[Tori hobune|Tori hobusel]], keda aretati universaalseks tööhobuseks, on samamoodi kohalik eesti hobune sees. Kohalikkust on kindlasti hinnatud, aga tahetud parandada.
- Tõuparandus
* Varem polnud [[19. sajand]]i luude vastu erilist huvi, sest see on liiga hiline materjal. Tegelikult on see väga oluline materjal. Lihtsalt seda ei ole veel väga palju uuritud. Siiski arvan, et teatud liigist [[loobumine|loobumist]] me selles hilises luumaterjalis ei näeks. Liikidest loobumine, kui räägime näiteks [[härg]]adest ja hobustest, on juba 20. sajandi teema ja zooarheoloogi lauale need küsimused tavapäraselt ei jõua.
* Härjakultuuri puhul on meil öeldud, et Eesti ala oli üks piirkondadest, kus härjakultuur püsis kõige kauem. Veel 20. sajandi algul neid [[Saaremaa]]l kasutati. Härjakultuur oli [[traditsioon]]idega tugevalt seotud.
:Hobustega oli samamoodi. Neid kasutati tööks ja sõjas veel 20. sajandil. Loomulikult [[raudtee]] ja [[auto]]de tulles nende töö vähenes. Nüüdseks on hobuse [[roll]] aga väga tugevalt muutunud: ta on saanud pigem spordi-, meelelahutus- ja lemmikloomaks.
* Loomade kohtlemine on paleopatoloogilistes uurimustes üks keskne teema. [[Paleopatoloogia]] tähendab, et luudelt ja hammastelt otsitakse jälgi, mis annavad aimu loomade [[tervis]]e, [[heaolu]], [[trauma]]de, söötmise ja pidamise kohta.
:Me ei ole Eestis väga põhjalikult veel paleopatoloogilisi uurimusi teinud, aga me vaikselt liigume sinnapoole. Alati saab [[tõlgendus]]i pakkuda: näiteks kui näeme mõnd paranenud [[luumurd]]u, mis justkui iseenesest paraneda ei saanuks või olnuks väga raske. Sellisel puhul võime arvata, et inimene on aidanud; on ta siis murru kinni sidunud või looma muul viisil hoidnud ja ravinud. Kas inimene aitas sellepärast, et ta väga armastas seda looma? Või tegutses ta lihtsal majanduslikul põhjusel, et tal oli vaja [[talv]] kuidagi üle elada? Seda on keeruline öelda.
* Teisest küljest, mainisin küll hammasripatseid kiviaegsetes matustes, aga vahel on inimestele kaasa pandud ka terveid loomi. Näiteks [[Skandinaavia]]s ja [[Leedu]]s on inimestele kaasa pandud hobuseid ja koeri. Eestiski on matusepaikadest nende kahe looma skeletiosi leitud. Selliste juhtumite üle saab arutleda, milline maailmapilt seal taga oli. Kas inimene vajas hobust oma teispoolses elus tööloomana? Oli see [[staatus]]e [[sümbol]]? Või miskit muud?
- Maailmapilt, Motivatsioon, Hauapanused
* Kui nüüd mõelda tavalise [[talu]]pidamise peale – kuidas inimesed siin elasid ja olid oma pimedas tarekeses, üheskoos loomadega –, on võib-olla vastus, nagu te ütlesite, et "oli nii, nagu oli". Ega seal midagi väga ilusat ei olnud, ma arvan. Vaevalt, et loomi väga palju kammiti ja kallistati. Talved olid rasked.
:Samas jällegi ma ei tahaks arvata, et loomi kuidagi ei austatud või neist ei peetud. Loom hoidis inimese elus ja sellest ka [[austus]]. Tänapäeval näeme selliseid loomi austavaid traditsioone ja maailmapilti näiteks [[Mongoolia]]s. Arvan, et minevikus võis see samamoodi olla.
* Arvan, et [[tulevik]]u arheoloogid kindlasti räägivad nii-öelda suurest [[aretus]]e lainest alates 20. ja 21. sajandist ja kindlasti näevad nad suuremahulist [[tootmine|tootmist]]. Aga loodetavasti ka muudatusi loomapidamises, loomade heaolus ja nende elukeskkonnas.
:Veel näevad nad väga erinevaid tüüpe ühe liigi sees: mini[[poni]]dest raskeveohobusteni ja [[chihuahua]]dest [[bernhardiin]]ideni. Ehk siis seda tohutut variatiivsust praeguses aretuses – nii lemmikloomades kui põllumajandusloomades.
** Eve Rannamäe, intervjuu: Airika Harrik, [https://novaator.err.ee/1608718597/zooarheoloog-koduloomad-eestiga-esimesel-katsel-ei-kohanenud "Zooarheoloog: koduloomad Eestiga esimesel katsel ei kohanenud"], ERR, 24.09.2022 ▼* Lambale ma olen viimased aastad pühendunud ja [[lammas]] on mulle väga sümpaatne ja kallis loomake. Ta on väga huvitav loom, mitte ainult zooarheoloogilises materjalis, vaid ka praeguses [[loomakasvatus]]es ja looduses elavate liikide hulgas. Arheoloogilises materjalis on lambaluid päris palju, nii et ta on ka väga tänuväärne uurimismaterjal.
* Mind huvitavad hobuse erinevad rollid: [[hobune]] toidulaual ehk lihaloomana, hobune tööloomana, hobune kaaslasena. Samuti huvitab mind hobune ja tema pidamine tänapäeval. Kuna olen suur [[põlistõug]]ude fänn, siis huvitavad mind küsimused, mis aitavad meil teada saada, kuidas oleme jõudnud tänapäevase [[maalammas|maalamba]] ja [[eesti hobune|eesti hobuseni]]. Ja loodetavasti saan neid teemasid edasi uurida, sest hulgaliselt materjali, uusi põnevaid [[metoodika]]id ja [[küsimus]]i jagub.
▲** Eve Rannamäe, intervjuu: Airika Harrik, [https://novaator.err.ee/1608718597/zooarheoloog-koduloomad-eestiga-esimesel-katsel-ei-kohanenud "Zooarheoloog: koduloomad Eestiga esimesel katsel ei kohanenud"], ERR, 24.09.2022
{{JÄRJESTA:Rannamäe, Eve}}
| 