Anna Woltz: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
7. rida:
* Olen neljateistaastane. Mu [[isa]] kannab velvetpükse ja üle kõige meeldib talle tähti vaadata. Oih, ja selle oleksin peaaegu unustanud - eelmisel teisipäeval hävitas ta maailma. Mu [[ema]] nimi on Nora Quinn. Ta on
* Tõmban kotist [[pass]]i välja ja lehitsen templiteta raamatukest. [[Passipilt|Passipildi]] juures jään pidama. Mulle ei meeldi endast tehtud fotosid vaadata. Mu juuksed on liiga sirged, mu silmad on liiga suured, mu nägu on liiga kahvatu. Ma näen välja, nagu lahustuksin
:Aga foto passis on teistsugune: see tehti kolm aastat tagasi, kui ma käisin veel põhikoolis. Mul on sellel kartmatu pilk ja ma näen välja, nagu oleksin oma ülejäänud elu suhtes ülipõnevil. Ma olin siis üheteistaastane ja mulle meeldis tühjade munakoorte sees aed[[kress]]i kasvatada.
:Ma ei ole enam see tüdruk. (lk 10)
21. rida:
:Ajan selja sirgu. Ma kardan. Samas aga tunnen midagi uut ja huvitavat läbi oma keha voolavat, kui linna nime ütlen. Ma lähen New Yorki. Kõigi mu sõbrannade voodite kohal ripuvad [[poster|postrid]] poistest, keda nad pole iial oma ihusilmaga näinud. Minu voodi kohal on aga New Yorgi [[panoraam]]. Ma pole seal kunagi käinud, aga olen ikkagi [[armumine|armunud]]. (lk 11)
* Kõik on nii teistmoodi, kui oled [[üksindus|üksi]]. Värvid on eredamad, helid kõlavad valjemalt, plaanid võivad iga hetk nurjuda. Kõnnin läbi passikontrollitaguse kajava saali ja ütlen endale, et pean olema tugev. [[Tüdruk]], kes öösel isa [[krediitkaart|krediitkaardi]] näppab, et lennupilet osta, ei hakka ometi [[lennujaam]]a tualetis nutma. Samuti ei hakka selline tüdruk äkki karjuma ega lülita telefoni sisse, et emale helistada. (lk 13)
* Väljas klaasseinte taga näen seitsetteist [[lennuk]]it. Nad lasevad mootoritel möirata, tõusevad õhku ja muutuvad kõrgel taevas [[luik]]edeks. (lk 14)
* See on möödas, ütlen endale. Ma ei saa Junoga enam koridorides kokku juhtuda. Tema sõbrad ei saa enam koolihoovil mulle midagi järele karjuda. Mu spordikott on kaitstud nende
:Ma ei lähe sinna kooli enam kunagi tagasi. (lk 14)
* Mul on kotis [[artikkel]], mille eile öösel pähe õppisin. Lennuki kliimaseade filtreerib õhust välja lausa 99,97 protsenti kõigist [[bakter]]itest ja [[viirus]]test. Kui pead Õhureiside Kümnest Kuldreeglist rangelt kinni, on sinuga kõik korras.
:Niipea kui oma aknaäärsele kohale istun, asun ellu viima Reegel Number Ühte. Võtan kotist paki desinfitseerivaid [[salvrätt]]e ja hakkan küürima. Plastist klapplauake, istme käetoed ja turvavöö kinnitus — kõik peab puhtaks saama. Õnneks on ümbritsevad inimesed hõivatud ajakirjade ja kõrvaklappidega ning sellega, et teiste inimeste [[pagas]]it pea kohal olevates kappides oma kotte jõuga sisse toppides lapikuks litsuda. Nad peaaegu ei vaatagi minu poole. (lk 18)
46. rida:
* "Okei. Pane oma vasak [[pöial]] [[skanner]]ile."
:Ma kõhklen hetkeks, kui seda rasvast klaaspinda näen. Aga Ameerika heaks teen mida iganes.
* Seal, hallikas kauguses, on New York.
:Ma tunnen tänu oma voodi kohal rippuvale postrile linna [[siluett|silueti]] otsekohe ära. Sajad hallid, pruunid ja läikivad hooned moodustavad maailma kõige ilusama tulpdiagrammi. Kui neid vaatan, keerutavad mu peas tantsida kaks sõna: ''lõpuks ometi''.
:Lugematul hulgal filme ja fotosid ja telesarju ja uudislugusid on mind selleks hetkeks ette valmistanud. Kõik, mida olin seni vaid telekast näinud, on nüüd tõelisuses mu silme ees. Mul on tunne, nagu hoiaksin planeete liikumas.
:Ja järsku taipan sedagi, miks Ameerika immigratsiooniametnik tahtis, et mu räägitud lugu kõlaks tõeliselt. Ma näen maailmakuulsat
:Ameerika ''ongi'' üks [[lugu]]. Siin astud justkui elusuuruses ekraani ette. Ja kui tahad ise [[film]]is osaleda, pead siia sobituma. (lk 27-28)
* Reedepärastlõunane [[liiklus]] on hullumaja. Kõikjal on kollased [[takso]]d. Nad tuututavad sajal erineval moel, nagu räägiks iga takso oma [[keel]]t. (lk 28)
* Ja järsku tekib mul küsimus, kas ''mina'' siia ikka sobin.
| |||