Läänerindel muutuseta: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
+1 |
+2 |
||
29. rida:
*Olen noor kahekümneaastane, ent elust ei tea ma midagi muud kui meeleheidet, surma, hirmu ja kõige mõttetuma pealiskaudsuse seostumist kannatuse kuristikuga. Ma näen, et rahvad üksteise vastu kihutatakse ja üksteist vaikides, teadmatult, totralt, kuulekalt ja süütult tapavad. Ma näen, et maailma targemad pead relvi ja sõnu leiutavad, et tapmine veelgi rafineeritum oleks ja kauem kestaks. Ja koos minuga näevad seda kõik minuvanused inimesed siinpool ja sealpool, terves maailmas, ja koos minuga elab seda läbi minu põlvkond. Mida teevad me isad, kui me kord mässu tõstame ja nende ette astume ning neilt aru pärime? Mida ootavad nad meilt, kui saabub aeg, kus pole sõda? Aastate kaupa tegelesime vaid tapmisega – see oli meie esimene elukutse. Meie teadmised elust piirduvad surmaga. Mis võib seejärel veel juhtuda? Ja mis peab meist saama?
** lk 187–188
*Olen üpris rahulik. Järgnegu kuud ja aastad, nad ei võta minult midagi enam, neil ei ole minult enam midagi võtta. Ma olen nii üksi ja nii ilma ootuseta, et ma neile hirmuta vastu võin vaadata. Elu, mis mind läbi nende aastate kandis, on veel minu kätes ja silmes. Kas ma temast jagu olen saanud, seda ma ei tea. Ent seni kui on elu, otsib ta endale teed, tahtku too, mis minus "mina" ütleb, seda või mitte.
** lk 207, XII peatükk
*"Läänerindel muutuseta" on üks ajaloo kuulsamaid sõjavastaseid romaane. See on ühe "tundmatu sõduri" jutustus Flandria kaevikutest Esimese maailmasõja päevilt, milles kajastuvad sõjaaja koledused, elu tule all, lõputu ootamine kaevikutes ja võõrdumine kodustest. Kuigi sõdurite mällu talletuvad ka mõned eredamad sündmused, ei ole selles loos siiski heroismi ega seiklusvaimu, vaid ainult sügav reedetuse ja kibestumuse tunne, mis varjutab iga sõja läbi teinud põlvkonna elu.
** tagumisel kaanel
{{Vikipeedia}}
| |||