Merevaik: erinevus redaktsioonide vahel

* Meenus üks teine [[hommik]] mere kaldal, tänasega nii sarnane, et tundus, nagu kestaks see lühike interluudium keset liiva ja vett juba kümme aastat: Lüübeki[[Lüübek]]i-päevil oli ta käinud kullassepa pojaga Trave [[suue|suudmes]] balti merevaiku korjamas. [[Hobune|Hobusedki]] olid supelnud; sadulaist ja tekkidest vabanenud, mereveest märjad, muutusid nad harilikest vaguraist ratsudest iseendi jaoks eksisteerivaiks olendeiks. Ühe merevaigutüki sees oli tardunud [[putukas]]. Ta oli vaadanud seda nagu läbi tillukese akna: loomake oli vangistatud maa aegkonda, millele temal polnud juurdepääsu. Ta raputas pead, otsekui tüütut [[mesilane|mesilast]] tõrjudes: nüüd juhtus ta liiga tihti mineviku silmapilke uuesti läbi elama — mitte [[kahetsus]]est või [[igatsus]]est, vaid sellepärast, et aja vaheseinad näisid olevat mõranenud. (lk 186)

** [[Marguerite Yourcenar]], "Opus nigrum". Tõlkinud Merike Riives. Tallinn: Eesti Raamat, 1982, lk 186

* [[Peterburi]] arhiivis on tallel üks dokument, mis tõendab, et [[Venemaa]]l oli merevaik kõrgelt hinnas. See on vanne, mille XIX sajandi alguses andis üks läti [[kalur]]. Ta tõotab [[Jumal]]a nimel, et on ustav kõikvõimsale imperaatorile ja paneb hästi tähele [[tuul]]i ja ilmastikuolusid, otsides [[suvi|suvel]] ja [[talv]]el, päeval ja öösel merevaiku. Ta lubab säilitada puhta [[südametunnistus]]e, ei jäta saagist midagi endale ega lase ka kodurahval, naisel ega lastel midagi näpata, vaid annab kogu merevaigu valitsejale ausalt üle. (lk 62)

** [[Anna Žīgure]], "Läti maa ja taevas", tõlkinud Kalev Kalkun; [[Loomingu Raamatukogu]] 29/30, 2001, lk 62

tumm [[kollane]] päikeselaik

läbi võrade – vastu südant[[süda]]nt

* [[Jaan Kaplinski]], "Tule tagasi metasekvoia" kogust "Tule tagasi, helmemänd", (1984), lk 6