Hingerahu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
3. rida:
==Proosa==
* Tuleb pidada üldiseks [[aksioom]]iks, et kui just mitte lühikeseks ajaks, ei lakka [[inimene]] kunagi, olgu vastupidise kohta kui tahes kindlaid tunnistusi, isekeskis ja seda ehk kõigi teiste eest varjateski [[usk]]umast, et tõesed on need asjad, millesse uskumine on vajalik tema hingerahu jaoks, teisisõnu selleks, et ta saaks elada. /---/ maailmas pole piisavalt võltsi ega absurdset asja, mida kõige mõistlikumad inimesed ei peaks tõeseks iga kord, kui nende vaim ei suuda kohaneda vastupidisega ega rahu leida.
** [[Giacomo Leopardi]], "Mõtted". Tõlkinud [[Maarja Kangro]]. [[
* Ma olen raudselt veendunud, et meie hingerahu ja see, kuivõrd me suudame [[elu|elust]] mõnu tunda, ei sõltu mitte sellest, kus me parajasti oleme ega ka sellest, mis meil olemas on või kes me oleme – see sõltub ainuüksi meie [[mõtteviis|mõtteviisist]].▼
** [[Dale Carnegie]], "Ärge muretsege hakake elama!", AS Ilo, 1992, lk 109▼
* Iga kord, kui ma Quimetiga pärast esimest Teemandi väljaku korda kokku sain, oli ta esimese asjana kallutanud [[keha]] ja [[pea]] ettepoole ja küsinud, kas ma olen juba Perega lõpparve teinud. Aga tol päeval ta ei küsinud, ja mina ei teadnud, kust otsast alustada ja kuidas öelda, et tegin lõpuks Perele selgeks, et meil ei tule midagi välja. Mul endal [[süda]] valutas, sest Pere oli jäänud minust maha kui [[tuletikk]], mis on kõigepealt süüdatud ja siis ära puhutud. Ja kui ma mõtlesin, et olin Perega riidu läinud, hakkas mul seest valus ja see [[valu]] tähendas, et olin teinud halba. Kindel see, sest kui mulle, kes ma olin seniajani elanud rahuliku südamega, meenus Pere [[nägu]], tundsin sügaval rinnus säärast valu, nagu oleks keset mu varasemat hingerahu avanenud tilluke [[uks]], mille taga on varjul skorpionipesa, ja nüüd pääsesid [[skorpion]]id valla ja sulasid valuga ühte, muutsid selle teravaks ja lasid mu soontesse voolama, nii et mu [[veri]] värvus [[must]]aks. Sest Pere hääl jäi kurku kinni ja [[silm]]ad tõmbusid uduseks ja hakkasid värelema, kui ta ütles, et tema [[elu]] on kokku varisenud. Olin teinud temast mudaklombi, muutnud ta eikellekski.
** [[Mercè Rodoreda]], "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, 2014, lk 11▼
10. rida ⟶ 19. rida:
:"Mul pole tähtis, kus töötada. Ma ütlesin teile. Kõik, mida ma soovin, on hingerahu. Ma olen õpetlane."
:"[[Teadlane]]," ütles inspektor unistavalt.
:"Ei, õpetlane. Ma võin endale lubada, et ma uurin ja mõtisklen ilma mingeid [[tulemus]]i taotlemata."
* [[Muriel Spark]], "Ainus probleem". Tõlkinud Vilma Jürisalu. Tallinn: Eesti Raamat, 1995, lk 49
▲* Iga kord, kui ma Quimetiga pärast esimest Teemandi väljaku korda kokku sain, oli ta esimese asjana kallutanud [[keha]] ja [[pea]] ettepoole ja küsinud, kas ma olen juba Perega lõpparve teinud. Aga tol päeval ta ei küsinud, ja mina ei teadnud, kust otsast alustada ja kuidas öelda, et tegin lõpuks Perele selgeks, et meil ei tule midagi välja. Mul endal [[süda]] valutas, sest Pere oli jäänud minust maha kui [[tuletikk]], mis on kõigepealt süüdatud ja siis ära puhutud. Ja kui ma mõtlesin, et olin Perega riidu läinud, hakkas mul seest valus ja see [[valu]] tähendas, et olin teinud halba. Kindel see, sest kui mulle, kes ma olin seniajani elanud rahuliku südamega, meenus Pere [[nägu]], tundsin sügaval rinnus säärast valu, nagu oleks keset mu varasemat hingerahu avanenud tilluke [[uks]], mille taga on varjul skorpionipesa, ja nüüd pääsesid [[skorpion]]id valla ja sulasid valuga ühte, muutsid selle teravaks ja lasid mu soontesse voolama, nii et mu [[veri]] värvus [[must]]aks. Sest Pere hääl jäi kurku kinni ja [[silm]]ad tõmbusid uduseks ja hakkasid värelema, kui ta ütles, et tema [[elu]] on kokku varisenud. Olin teinud temast mudaklombi, muutnud ta eikellekski. (lk 11)
▲** [[Mercè Rodoreda]], "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, 2014
▲* Ma olen raudselt veendunud, et meie hingerahu ja see, kuivõrd me suudame [[elu|elust]] mõnu tunda, ei sõltu mitte sellest, kus me parajasti oleme ega ka sellest, mis meil olemas on või kes me oleme – see sõltub ainuüksi meie [[mõtteviis|mõtteviisist]].
▲** [[Dale Carnegie]], "Ärge muretsege hakake elama!", AS Ilo, 1992, lk 109
| |||