Mõistus ja tunded: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
32. rida:
* Elinor teadis niigi, et õde mõtles sagedasti teistest ülekohtuselt halvasti, sest tema vaim oli liiga rafineeritud ning ta omistas liiga suurt tähtsust ülimale tundepeenusele ja lihvitud kombesiredusele. Suurepäraste vaimuannete ja suurepärase [[iseloom]]uga Marianne polnud ei arukas ega siiras — nii nagu pool maailma on tark ja õilis, teine pool aga mitte. Ta ootas teistelt inimestelt samasuguseid [[arvamus]]i ja tundeid, nagu olid temal endal, ning otsustas nende motiivide üle selle järele, kuidas nad temaga käitusid. (lk 142)
* Proua Palmer oli omal kombel niisama vihane. Ta oli otsustanud [[tutvus]]e jalapealt üles öelda ja oli väga tänulik, et ta Willoughbyga üldse tuttav ei olnudki. Ta soovis kogu südamest, et Combe Magna ei asuks nii Clevelandi lähedal, aga ega see suuremat ei loe, sest külaskäikude jaoks jäi see niikuinii liiga kaugele; ta vihkas seda meest nii kangesti, et oli nõuks võtnud mitte kunagi enam tema [[nimi|nime]] mainida, ning küll ta veel räägib kõigile, keda kohtab, missugune päevavaras see Willoughby on. (lk 152)
* Ainult Elinorile ei meeldinud neid näha. Nende juuresolek valmistas talle alati valu, ning ta lihtsalt ei osanud lahkesti vastata Lucy ülevoolavale vaimustusele teda
:"Ma oleksin olnud päris pettunud, kui te
:Elinor sai temast suurepäraselt aru ning oli sunnitud end kõvasti kätte võtma, et teha nägu, nagu
* Ta andis tellimust hambaorgitoosi jaoks, mis oli mõeldud temale endale, ning kuni oli otsusele jõutud selle [[suurus]]es, kujus ja kaunistustes, mille ta, veerand tundi kõiki äris leiduvaid hambaorgitoose uurinud ja nende üle vaielnud, viimaks siiski oma äranägemise järele kindlaks määras, polnud tal mahti daamidele mingit tähelepanu pöörata /---/ Viimaks oli asi otsustatud. Lepiti kokku [[elevandiluu]], [[kuld|kulla]] ja [[pärl]]ite peale, ning kui džentelmen oli nimetanud viimase päeva, mil ta ilma hambaorgitoosita veel elada suudab, tõmbas ta [[kindad]] kätte ning heitnud Dashwoodi-preilidele veel ühe pilgu — sedapuhku aga pigemini tähelepanu nõudva kui väljendava —, kõndis minema, õnnelik, ennast täis ja tehtult ükskõikne. (lk 156)
* [John Dashwood:] Mäletan, Fanny ütles ikka, et Marianne abiellub varem ja paremini kui teie; muidugi armastab Fanny teid kogu südamest, aga talle lihtsalt jäi niisugune mulje. Ometi paistab, et ta eksis. Huvitav, kas n ü ü d peab Marianne abielluma mehega, kes on väärt kõige enam viis-kuussada aastas? (lk 161)
| |||