Kiitus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
 
{{Toimeta}}
 
==Proosa==
* Kuulsaid inimesi, vürste ja iludusi õnnestub harva kiitusega enda poole võita; küll aga ajab igasugune laitus neid vihale.
** [[Jean Paul]], "Tähelepanekuid meie, narride inimeste kohta. Valik aforisme". Tõlkinud Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]] nr 36 2004, lk 30
 
 
* Öeldakse, et edev endakiitus haiseb; see võib nii olla, aga mis hais on võõral ja ebaõiglasel laitusel, seda seltskonna nina ei tunne.
** [[Johann Wolfgang Goethe]], "Aforisme". Tõlkinud [[Mati Sirkel]]. [[Loomingu RaamatukoguLR]] 33/1974, lk 14
 
 
* Me oleme meelsasti valmis iseennast laitma, kuid ainult ühel tingimusel — et keegi meile takka ei kiida.
* Ole rõõmus, kui iga kiitja äratab sulle üheainsa kadestaja.
* Selle eest, et kiitus meile üldse korda ei lähe, tahame veel ekstra kiita saada.
** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]] nr 30 2007
 
 
* Kus puudub kriitikavabadus, seal ei saa ka kiitus olla meeldiv.
** [[Pierre Augustine Caron de Beaumarchais]]
 
* Suur kiitus rikub [[noor]]e ära. Kiitus hellitab ära, paneb noore nahka.
** [[Albert Kivikas]], "[[Nimed marmortahvlil II]]"
 
 
30. rida ⟶ 22. rida:
:"Mina!" hüüdis Fouquet ja naeratas kibedalt. "Kui ma tunneksin inimesi, kui ma poleks mitte kergemeelne, järjekindlusetu ja edev, vaid ettevaatlik ja kaalukas, ühesõnaga, kui ma oleksin osanud, nagu mõned teised inimesed, õigesti korraldada oma elu, siis ei saaks te mitte kakskümmend tuhat liivrit aastas, vaid sada tuhat ja te poleks mitte kuninga, vaid minu mees."
:D’Artagnan punastas kergelt.
:Kiituses, meelitaja hääles ja tema armastusväärses kõneviisis peitub nii magus [[mürk]], et tugevaimagi [[iseloom]]uga inimene sellest mõnikord joobub. (lk 456-457)
* [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem]]". I osa. Tõlkinud [[Henno Rajandi]]. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus 1959, lk 34456-457
 
 
* Me oleme meelsasti valmis iseennast laitma, kuid ainult ühel tingimusel — et keegi meile takka ei kiida. (lk 38)
* Ole rõõmus, kui iga kiitja äratab sulle üheainsa kadestaja. (lk 38)
* Selle eest, et kiitus meile üldse korda ei lähe, tahame veel ekstra kiita saada. (lk 46)
** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]]LR nr 30 2007
 
 
* Suur kiitus rikub [[noor]]e ära. Kiitus hellitab ära, paneb noore nahka.
** [[Albert Kivikas]], "[[Nimed marmortahvlil II]]"
 
 
* Karin Ærø kummardus oma ringkäigul vahetevahel lauljate selja taga nende poole. Ja ütles siis väga vaikselt, nii et ainult see, kelle poole ta pöördus, seda kuulis:
:- Suurepärane.
:Seda kutsutakse kiituseks. Öeldakse, et see on väike [[heategu]].
:Järgmine kord, kui ta mööda läks ja parajasti laulja selja taga oli, võis tunnetada selle inimese hirmu, keda ta enne oli kiitnud. Mitte mingit suurt hirmu, kehalisest karistusest oli asi kaugel. Aga väikest, õhkõrna hirmu, mis muutus ehk täiesti selgeks ainult sellele, kes ise kunagi suurt kiita ei saanud. Kartus mitte olla niisama tubli kui viimati, hirm seekord kiitust mitte välja teenida.
:Oli selge, et iga kord, kui Karin Ærø meile selja tagant lähenes, lähenes alati ka [[kohtumõistja]].
* [[Peter Høeg]], "Piiri peal". Tõlkinud Tiina Toomet, 2004, lk 45
 
 
 
==Luule==