Näidend: erinevus redaktsioonide vahel

 

==Proosa==

* Mitte üksnes [[esietendus]]el, vaid igal harilikul [[õhtu]]l sünnib lausa [[ime]], et tükki üldse mängitakse, ja kui teda juba mängitakse, et ta siis ka lõpuni mängitakse. Näitemäng ei sünni mingi [[plaan]]i täitmise tulemusena, vaid loendamatute ja ootamatute takistuste lakkamatu ületamise teel. Iga riidetükk dekoratsioonis ja iga närv näitemängu mängivas inimeses võib iga hetk rebeneda; tavaliselt siiski ei rebene, kuid sellest hoolimata on õhkkond närviline; see lihtsalt ei saagi teistsugune olla. (lk 6)

* Oma esialgses, arenemata ja pimesi kobavas olekus tekib näitemäng muidugi väljaspool teatrit, auahne [[kirjanik]]u kirjutuslaual; teatrisse satub ta esmakordselt siis, kui [[autor]] arvab, et tükk on valmis. Muidugi üsna pea (umbes poole [[aasta]] pärast või sedasi) selgub, et ei ole valmis; sest kõige paremal juhul rändab tükk tagasi autori kätte koos ettepanekuga, et autor seda kärbiks ja peale muu viimase vaatuse ümber teeks. Salapärastel põhjustel on just viimane vaatus alati see, mis tuleb ümber teha, täpipealt samuti, nagu on viimane vaatus alati see, mis laval kindlasti ära vajub ja millest [[kriitika]] leiab harukordse üksmeelega üles kõik tüki nõrkused. Tuleb imeks panna, et draamakirjanikud jäävad säärasest kurvast [[kogemus]]est hoolimata jonnakalt seisukohale, nagu peaks nende tükil ülepea mingi viimane vaatus olema. (lk 7)

 

* [Doktor:] [[Elu]]s ei ole olemuslikult [[peategelane|pea]]- ja [[kõrvaltegelane|kõrvaltegelasi]]. Selles osas on kogu ilukirjandus, elulookirjandus ja suurem osa ajalookirjandust valed. Igaüks on paratamatult omaenda [[elulugu|eluloo]] [[kangelane]]. "[[Hamlet]]it" võiks jutustada [[Polonius]]e [[vaatepunkt]]ist ja nimetada "Taani lordkantsleri Poloniuse tragöödiaks". Ma julgen väita, et ta ei pidanud ennast milleski kõrvaltegelaseks. Või oletame, et sa oled [[pulm]]as [[uksehoidja]]. [[Peigmees|Peigmehe]] vaatepunktist on peategelane tema ja kõik teised mängivad kõrvalosi, isegi [[pruut]]. Sinu vaatepunktist aga on pulm kõrvaline episood ''sinu'' vägagi põnevas eluloos ning pruut ja peigmees on kõrvalosalised. Sa oled otsustanud ''mängida kõrvalosalise rolli'': sulle võib pakkuda lõbu ''teeselda'', et sa oled vähem oluline kui sa ennast tegelikult olevat tead, just nagu tegi [[Odüsseus]], kui ta end seakarjuseks maskeeris. Ja iga pulmaseltskonna liige näeb iseennast peategelasena, kes on soostunud osalema näitemängus. Nii et selles tähenduses ei ole ilukirjandus üldse mitte vale, vaid tõene kajastus moonutusest, mille igaüks elule peale surub.