Nahatäis: erinevus redaktsioonide vahel

* [[Järeldus]] oli aga ikka seesama: [[temp]]u mitte enam korrata. Nii oli lugu ka Martine'i esimese iseseisva retkega läheduses asuvasse suurde metsa, mis lõppes talle tubli nahatäiega. Läinud juba varahommikul [[mets]]a, eksis ta seal ära ning jäi kadunuks kuni järgmise päeva hilisõhtuni. Kogu küla aeti otsekui [[ajujaht|ajujahiks]] jalule, aga viieaastane Martine magas ülesleidmise hetkel õndsalikus rahus suure [[tamm]]e all samblal. See sündmus tegi ta külas nii kuulsaks, et kõik hakkasid teda hüüdma metsa-kadunud-Martine'iks. Mõni teine tema asemel oleks näljast ja nutust nõrkenud, aga Martine'il polnud vähimatki häda! Kui ta pimedas üles äratati, ümbritsetuna laternaid käes hoidvaist inimestest ja koertest, sirutas ta naeratades käed vastu tema kohale kummarduvale võõrale. Tema [[seiklus]]est kirjutati kohalikes [[ajaleht]]edes ja isegi Pariisi ajalehtedes. Aga nahatäit, mis sellele [[kangelastegu|kangelasteole]] järgnes, seda mäletab Martine ülihästi! Muidugi oli see mälestusväärne ja tundus Martine'ile kõigele vaatamata täiesti loomulikuna nagu kõik teisedki saadud võmmud ja nahatäied kui täiesti vältimatud, sest suured inimesed olid palju tugevamad kui väikesed. Palju halvem oli aga see, et seda karmi kohtlemist polnud kuidagi võimalik ette näha ja nii Martine kui ka kõik tema vennad ja vanem õde ei suutnud leida mingit seost [[põhjus]]e ja [[tagajärg|tagajärje]] vahel. Näiteks, kuidas võis Martine teada, et metsas [[jalutamine]] ja puu all [[magamine]] toob endaga kaasa niisuguse keretäie? Ja miks ema tema tagumikku tuliseks sugedes ühtaegu naeris ja nuttis? (lk 21)

** [[Elsa Triolet]], "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962

 

[[Kategooria:Teemad]]