Alison Lurie: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
1. rida:
'''Alison Stewart Lurie''' (3. september 1926 – 3. detsember 2020) oli Ameerika Ühendriikide prosaist ja kirjandusteadlane. Eesti keeles on ilmunud tema romaanid "Real People" (1969) ja "The Last Resort" (1998).
Eesti keeles on ilmunud tema romaanid ''Real People'' (1969) ja ''The Last Resort'' (1998).
 
 
25. rida ⟶ 24. rida:
* TEDDY: Tegelikult, nagu me kõik teame, ei suuda moodsat muusikat kuulata keegi peale [[muusik]]ute endi. Tavaline haritud inimene, isegi kui tal on sügavamaid teadmisi [[kunst]]is ja kirjanduses, ei ole enamasti Bartókist tolligi kaugemale saanud, ega saa saamagi. Ometi arvavad nad kõik, et peavad teesklema. (lk 38)
* Ligi kakskümmend aastat olin ma mõelnud, mingil ebamäärasel moel, et kui mul peaks raamat ilmuma, "läheb kõik korda". Ma uskusin seda täpselt nii, nagu tüdrukud usuvad, et pärast [[pulm]]i elavad nad igavesti õnnelikult. (Minagi mõtlesin kord nii.) Mul oli mingi kujutlus, et sealtpeale meeldin ma maailmale rohkem; ja kui selgus, et suurem osa maailmast ei pannud kogu seika tähelegi ning ülejäänud osale meeldisin ma, kui üldse meeldisingi, siis endisest vähem, tundsin ma end petetuna. (lk 47)
* Ma olen süüdistanud Anna Mayd selles, et ta toob inimestes ühe!ühel või teisel viisil esile halvima — nii, nagu lllyriaIllyria toob nendes esile parima. Kuid mõnel puhul on seda halvimat õige lihtne esile tuua: [[edevus]], [[lapsikus]] ja [[agressiivsus]] on pealispinnale õige lähedal, [[sarm]] või head kombed katavad seda imeõhukese kihina. (lk 51)
* Tõepoolest, ma tahaksin kirjutada neid jutte, mida ma olen mõttes kandnud ja seejärel kõrvale heitnud, sesl nad võiksid kedagi vapustada või solvata: lllyriastIllyriast ja Paulast, kindlustustöötajatest ja Westfordi Elukindlustusest ja oma perekonnast.
õige lihtne esile tuua: edevus, [[lapsikus]] ja [[agressiivsus]] on pealispinnale õige lähedal, [[sarm]] või head kombed katavad seda imeõhukese kihina. (lk 51)
* Tõepoolest, ma tahaksin kirjutada neid jutte, mida ma olen mõttes kandnud ja seejärel kõrvale heitnud, sesl nad võiksid kedagi vapustada või solvata: lllyriast ja Paulast, kindlustustöötajatest ja Westfordi Elukindlustusest ja oma perekonnast.
:Ainult et ma mõistagi ei saa.
:Ma olin naeratanud ja sisimas vastu vaielnud, kui Gerry ütles, et mul on patroon, nagu oli kirjanikel seitsmeteistkümnendal ja kaheksateistkümnendal sajandil. Tegelikult on see tõsi. Clark ja kõik need teised on mulle patroonid just niisama palju, kui nood Inglise lordid olid [[Dryden]]ile ja Pope’ile. Ning minu kirjutised väljendavad sõltuvusi täpselt nagu nende omad. Seal on sedasama häirida võivate teemade vältimist, sedasama labast või peent elulaadi ülistamist, kiitust nende voorustele (usaldatavusele, heale maitsele, õiglusele, mõõdukusele) ning pimedust nende puuduste suhtes.