Maaelu: erinevus redaktsioonide vahel

* Tänapäeval, kui [[põllumajandus]]e on vallutanud [[masin]]ad, kaotab maatöö üha enam oma idüllilist värvingut, püha [[kunst]]i üllaid jooni. Nüüd näete lõikusaja saabudes [[põld]]udel roomamas hiigelämblike või tohutute krabide sarnaseid koledaid niidumasinaid, mis lõikavad viljakõrred [[nuga]]dega maha ja seovad need raudtraadiga vihkudeks. Kui [[vili]] on niidetud, saabuvad teised, [[aur]]u jõul liikuvad, Tarasco moodi koletised - peksumasinad, mis ahmivad vihud oma punkritesse, muljuvad viljapead puruks, hakivad põhu ja tuulavad terad. See kõik käib [[Ameerika]] moodi, tuimalt, rutakalt, ilma rõõmu ja [[laul]]udeta, ümber kivisöega köetava katla, keset [[tolm]]u ja vastikut tossu, töötegijail kogu aeg [[hirm]] nahas, et kui hoolega ette ei vaata, võib masin sul mõne liikme lömastada või maha lõigata. See on [[Progress]] - saatuslik raudne äke, mille vastu ei saa midagi teha ega öelda, [[teadus]]e ning hea ja kurja tundmise [[puu]] mõru vili.▼

* Ta elas linnast väljas, mitte [[eeslinn]]as. On teatud [[linnaosa]]sid, mis koosnevad eeslinnamajadest ja korralikest koloniaalstiilis turuväljakutest keemilise puhastuse, rohupoodide ja pisikeste lihakarnidega, mis koos moodustavad korraliku pika valgeks võõbatud rea. Tema elas maal, linna piirest väljas. Siin oli liiga palju ja samal ajal ometi liiga vähe ruumi. Tühje krunte siin leidus, kuid need polnud määratud tühjaks jääma. Siltidelt võis lugeda: EHITATAKSE VÄLJAÜÜRIMISEKS. [[Maantee]] oli täis pragusid ja kummalisi auke, nagu voogaks maa öösiti oma katte all, kehitaks õlgu. Läheduses asus rohtukasvanud ja peaaegu mahajäetud [[lennuväli]] eralennukitele. Maanteed ääristasid viinerikioskid, keeglimänguplatsid ja kõrtsid — kõik kolmandajärgulised ja hävinemisele määratud. Nöörsirges reas seisid üksteise kõrval maamajakesed, kummalisel kombel kobaras, kuigi asusid "maal", mitte "linnas" - fakt, mille üle tundsid uhkust vabriku- ja veskitöölised, kes neis elasid. Püsti oli veel vaid mõni [[talumaja]], mõni üksik vanadest suurtest [[maakodu]]dest. Kuid nende krundid olid kõik kahanenud üksnes mõnele aakrile ning küünid maha lõhutud. (lk 14)▼

** [[Joyce Carol Oates]], "Ma olin armunud", tõlkinud Kersti Tigane, rmt: "Neli suve", tlk [[Krista Kaer]] ja [[Kersti Tigane]], 1977, lk 9-26▼

* Sireli talu madal ja pikk, vastu mäekülge liibunud [[elumaja]] oli puude sisse kasvanud. Kes ei tea, ei oskaks vaadatagi. Kui uus [[katus]] panna, siis võiks siin veel paar [[põlvkond]]a elada, aga pole ju, kes tuleks, pärast teda, Lidijat, jääb maja tühjaks, võib-olla küll viimasena siin kandis — aga siiski. Mõelnud nii, ei olnud Lidijal siiski eriti kahju, ta polnud siin sündinud ega kasvanud ega kaua [[õnn]]e tundnud, ta mõtles lihtsalt [[hoone]] [[väärtus]]e peale ega võinud leppida, et see enneaegu kokku kukub ja rohtub. Millal, see sõltub kõik temast endast, sest maja [[elu]] kestab seni, kuni tema seal sees elab. Samamoodi on ilmselt Kaste talu saatus Vilma käes. Ei tea, kas naabrimemm täna õhtul magama jääbki, ta on ikka kartnud ööseks üksi jääda, siis pidavat kuulma samme ja ohkeid. Puhas ettekujutus muidugi, vanad [[sein]]ad naksuvad vajudes. Oma kodus ei teinud Lidija nendest häältest väljagi. Vaja lehm ära lüpsta ja minna ööseks Kaste tallu, kuigi Vilma ei palunud, ei tahtnud vist tüli teha. Mis tüli nüüd, hea, et on, kuhu minna, palju raskem oleks, kui ümberkaudsete naabrite majades elaksid vaid [[tuul]] ja [[mälestus]]ed. (lk 23)▼

** [[Māra Svīre]], "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23▼

* Phillipsid ei suutnud päriselt maale elama asuda, olles oma hingelt linnainimesed, aga nad võtsid alandlikult omaks, et linnas elamiseks olid nad nüüd liiga tähtsad ja rikkad, ning olid kolinud sealt maale, alistudes [[loodusseadus]]tele, kohta, kus neil võis olla oma väreleva sinise veega ujumis[[bassein]], mis oli ligimesele pinnuks silmas, ja oma [[tenniseväljak]]. (lk 52)▼

** [[Margaret Drabble]], "Nõelasilm", tlk Vilma Jürisalu, 1987, lk 52▼

* Inimesed kippusid Tiffanyt omapäi jätma. Selles polnud midagi julma või ebameeldivat, lihtsalt [[talu]] oli suur ja kõigil olid oma [[töö]]d teha, ning kuna tema tegi oma tööd väga hästi, siis muutus ta otsekui [[Nähtamatus|nähtamatuks]]. Ta oli piimatüdruk ja seejuures väga tubli piimatüdruk. Ta tegi paremat [[või]]d kui tema ema ja paljud kiitsid tema oskust [[juust]]u valmistada. See oli tal tõeline [[anne]]. Mõnikord, kui külla saabusid rändõpetlased, läks ta nende juurde end veidi harima. Kuid enamjaolt töötas ta piimaköögis, kus oli hämar ja jahe. See meeldis talle. See tähendas, et ta teeb midagi talu heaks. (lk 14)▼

** [[Terry Pratchett]], "[[Tillud vabamehed]]", tlk Kaaren Kaer, 2005, lk 14▼

* Kalamaja pakib oma [[šamaanitrumm]]id ja [[diskoripult|diskoripuldid]] mõne päeva pärast jälle kokku ja kolib jälle uude kohta, kohalikud elavad oma elu vanaviisi edasi, neil on ikka samad mured – töötus, vaesus ja kõik maaelu hädad. Mõne päeva pikkune [[festival]] ei muuda nende elus midagi, püsivamat kasu see ei too. Kalamaja läheb suve lõpuks Kalamajja tagasi.▼

** [[Katrin Pauts]], [https://arvamus.postimees.ee/4184597/katrin-pauts-tunnen-tohutut-festivaliviha "Tunnen tohutut festivaliviha!"] Postimees, 20. juuli 2017▼