Põgenemine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
15. rida:
==Proosa==
* Kord, ühel [[karneval]]ipäeval, oli ta [abee Scarron] tahtnud enneolematul viisil lõbustada [[linn]]a, mille hingeks ta oli. Ta laskis end teenril üleni [[mesi|meega]] kokku määrida ja, lõiganud lõhki sulekoti, püherdas udu[[sulg]]edes, muutudes sel kombel kõige iseäralikumaks [[lind|linnuks]], keda iial nähtud. Selles veidras kostüümis läks ta oma sõpradele ja sõbrataridele visiite tegema. Algul käis linnarahvas jahmunult ta kannul, siis hakati [[sõim]]ama, [[mats]]id hakkasid teda mõnitama, [[laps]]ed loopisid [[kivi]]dega, ja et nende käest pääseda, pidi ta põgenema pistma. Otsemaid tormas rahvahulk talle järele, jõudis ta kannule ja hakkas teda igast küljest piirama. Jälitajast vabanemiseks ei jäänud Scarronil muud üle, kui [[jõgi|jõkke]] hüpata.
* "Mõni minut enne kella seitset," jätkas hertsog, toimides vastavalt oma sõnadele, "lõikan [[pirukas|pirukal]] pealmise osa ära, leian sealt kaks [[pistoda]], [[nöörredel]]i ja [[suutropp|suutropi]]. Tõstan ühe pistoda la Ramée rinnale ja ütlen: armas sõber, see kurvastab mind küll väga, aga kui sa teed vähimagi liigutuse või karjud, oled surnud mees." Nagu ütlesime, toimis hertsog lõpuks oma sõnadele vastavalt. Hertsog seisis la Ramée kõrval ja hoidis pistoda otsa ta rinnal, nii et vestluskaaslasel ei võinud hertsogi otsusekindluses vähimatki [[kahtlus]]t olla. Vahepeal tõmbas ikka endiselt vaikiv Grimaud pirukast teise pistoda, nöörredeli ja suutropi. La Ramée põrnitses neid [[ese]]meid üha kasvava hirmuga. (lk 247)
* "Jah, mul on omad
:"See on õige," ütles d'Artagnan, heites tahtmatult pilgu kuninganna teemandile, mida Mazarin sõrmes kandis.
:Kardinal tabas ta pilgu ja pööras [[sõrmus]]e kivi vaikselt sissepoole. (lk 503)
23. rida:
* Võid joosta kaugele, võid kasutusele võtta oma väikesed ettevaatusabinõud, kuid kas sa oled tõepoolest pääsenud? Kas sa üldse suudad kunagi põgeneda? Või on tõde see, et sul ei ole jõudu ega kavalust end saatuse eest peita? Aga [[maailm]] ei ole väike, sina oled... ja saatus võib sind igalt poolt leida.▼
* "Appi, appi!" karjatas Notsu. "[[Elevant]]s, kohutav Elevants!" Ja ta põgenes [[auk|augu]] juurest nii kähku kui jalad võtsid, ise aina kisades: "Appi, appi! Ko-hu-ut... E-e-le-vants... E-ehutav Kolevants!"▼
** [[Victor Hugo]], "[[Hüljatud]]"▼
31. rida:
* "Siis ma tean, mida mina teeksin," sõnas Charlotte. "Jookseksin [[kool]]ist ära - nagu mõni raamatukangelane, elaksin läbi mõned [[seiklus]]ed ja läheksin siis koju omaste juurde."▼
* Ükski asi iseenesest ei ole hea ega halb, lihtsalt ühe või teise mõõdutundeta tarvitamine – loodusressursside raiskamine, ülemäärane digimaailma kummardamine, päris [[elu]] eest digimaailma põgenemine – ei ole mõistlik.▼
:"Selles see asi seisabki," vastas Rupert. "Mul ei ole kuskile põgeneda. Minu omaksed on Indias. Seepärast peangi ma niisuguses vastikus koolis käima. Meelsamini oleksin koer kuudis - palju meelsamini."▼
** [[Marju Kõivupuu]], [https://edasi.org/59980/folklorist-marju-koivupuu-me-koik-vajame-oma-lugu/ "Folklorist Marju Kõivupuu: "Me kõik vajame Oma Lugu"]. Intervjuu Iiris Viirpalule. Edasi.org, 20. mai 2020▼
:"Oh, mina samuti," ütles Charlotte. "Ja üldse oleksin peaaegu meelsamini koer kui midagi muud. Nad on nii armsad. Loodan tõsiselt, et seal, kuhu me läheme, on koeri."
* [[Edith Nesbit]], "Imeline aed", tlk Anna Mägi, 2001, lk 12▼
▲* "Appi, appi!" karjatas Notsu. "[[Elevant]]s, kohutav Elevants!" Ja ta põgenes [[auk|augu]] juurest nii kähku kui jalad võtsid, ise aina kisades: "Appi, appi! Ko-hu-ut... E-e-le-vants... E-ehutav Kolevants!"
* Oma metsatööga oli isa juba valmis vaadanud sobivaid piirkondi, kuhu ennast ja meid peita. Ühe kriisi ajal, kui juba Rootsigi [[sõda]] kartis, käskis isa emal kotitäie [[suhkur|suhkrut]] varuda, et põgenemisel kaasa võtta. Suhkru abil võis häda korral kaua aega elada. (lk 81)▼
** [[
* [Slopašev Maurusele:] "Sest mõelge ometi: sündis [[Puškin]], sündis suur [[kirjanik]] ja kõrgemeelne inimene. Aga teate, kui [[Venemaa]]l sünnib midagi suurt ja kõrgemeelset, siis saab see tingimata enneaegu otsa, muidugi kui ta paremaks ei arva põgeneda. Tingimata!"▼
▲* Võid joosta kaugele, võid kasutusele võtta oma väikesed ettevaatusabinõud, kuid kas sa oled tõepoolest pääsenud? Kas sa üldse suudad kunagi põgeneda? Või on tõde see, et sul ei ole jõudu ega kavalust end saatuse eest peita? Aga [[maailm]] ei ole väike, sina oled... ja saatus võib sind igalt poolt leida.
** [[A. H. Tammsaare]], [https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_II/XVII "Tõde ja õigus" II],
▲** [[Victor Hugo]], "[[Hüljatud]]"
* Oi, minu armsad, suured [[torm]]id on käinud üle maa, suured hädad on möllanud me [[nurm]]edel, ei enam endisi kohti ega endisi mehi, kännud ja laastud on kõigest veel järel, kangelaste kuulsaid teid ei käi enam keegi elavaist. [[Elu]] niriseb kui täistuisatud [[allikas]], mehed on põgenenud [[soo]]desse, mahajäetud lapsed karjuvad hüttides, söödis nurmi katavad vaenlaste tihedad jäljed, ei määgi enam voonake laanes, ei ammu sarvloom laudas, ei hirnu [[hobune]] nurmel, kisab vaid [[öökull]] pimeduses ning igal pool hõõguvad ahervared – oh taevas ja mandri viletsad maad!<br>Kuid olid teised mehed ja olid ka teised teod!<br>[[Karu]] murti palja käega, visati vennike kui leivakott selga, võeti veel lisaks paar hundipoega kaenlasse ning nõnda käidi rõõmsalt mööda nõmmi ja metsi, malk peos ja laulujoru suus. Oli meestel rammu ja oli ka hakkamist. Ei julgenud vaenlanegi maale tulla, kui eksiski, kurivaim, sai kõrvetada ja leotada – kes langes võitlusväljal, kes suri sohu ja rappa, metslooma kistud, kes külmus kui [[sõnn]] lagedale, kes põgenes laatsakil roomates, et tolm taga.▼
▲* [Slopašev Maurusele:] "Sest mõelge ometi: sündis [[Puškin]], sündis suur [[kirjanik]] ja kõrgemeelne inimene. Aga teate, kui [[Venemaa]]l sünnib midagi suurt ja kõrgemeelset, siis saab see tingimata enneaegu otsa, muidugi kui ta paremaks ei arva põgeneda. Tingimata!"
** [[August Gailit]], "Põhjaneitsi"▼
▲** [[A. H. Tammsaare]], "Tõde ja õigus" II, 17. peatükk
* Nende põgenemine võib meile sekeldusi tuua, nentis isa järgmisel päeval, kui ta pärast öist allveelaeva jahtimist väikesel torpeedopaadil ja erakorralist koosolekut Sõjavägede Peastaabis, kus ülemjuhataja käsul vallandati kaks meie kõrget mereväelast, õhtusöögi ajaks koju tuli. — Nüüd võivad meile nii [[sakslased]] kui [[venelased]] neutraliteedi rikkumist ette heita... Aga vahvad poisid on nad küll! Neil polnud ju enam merekaartegi, mille järgi navigeerida. (lk 22)▼
** [[Karin Saarsen]], "Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi", 1993▼
55. rida ⟶ 54. rida:
* Tom mäletas, et oli juba kaheksa-aastasena andnud endale sõna, et põgeneb tädi Dottie juurest, oli kujutlenud vägivallastseene — tädi Dottie hoiab teda kinni, tema kolgib tädi rusikatega, paiskab ta pikali, kägistab teda, rebib viimaks ta kleidilt suure [[pross]]i ning torkab talle sellega mustmiljon korda kõrisse. Seitsmeteistkümneselt oligi ta ära jooksnud, aga tagasi toodud, kahekümneselt oli ta uuesti põgenenud ja sedapuhku õnnestunult. Hämmastav ja hale,kui lihtsameelne ta oli olnud, kui vähe ilmaelust teadnud, nagu oleksid tädi Dottie vihkamine ning põgenemisplaanide tegemine võtnud nii palju aega, et ta ei jõudnud ei õppida ega kasvada. (lk 29-30)▼
* Koht, mille [[nõrkus]]t ära saab kasutada, on [[aju]] kõige ürgsemas osas paiknev ellujäämisinstinkt, millel on vaid kolm kiiret reaktsiooni – vihka ja võitle, tunne [[hirm]]u ja põgene või püüa jääda märkamatuks teeseldes surnut kui puudub võimalus rünnata või põgeneda. Seega on vihkamine loodud mobiliseerimaks meid võitluseks ähvardava ohuga.▼
* "Kas söök on valmis?" küsis Dickie neiult. "Mul on kõht tühi."▼
** [[Mari Järvelaid]], [https://www.err.ee/921119/mari-jarvelaid-vihkamise-anatoomia "Vihkamise anatoomia"] ERR, 18.03.2019▼
:"Need pagana [[artišokid]] pole veel valmis. Tead ju, et üks keeduplaat hingitseb patuga pooleks." Ta naeratas Tomile. "Mõne koha pealt on Dickie väga [[Vanamoelisus|vanamoeline]], Tom, eriti nendes asjades, millega ''temal endal'' ei ole vaja vaeva näha. Siin on seniajani puuahi ja ta ei taha osta isegi [[külmkapp]]i või vähemalt jääkasti."▼
:"Selle kõige eest ma Ameerikast varvast viskasingi," kostis Dickie. (lk 43)▼
* [Marge kirjas Dickie'le:] ''Nüüd on päris selge, et Sa põgened minu eest ega taha mulle otsa vaadata. Tunnista ometi ausalt, et ei saa oma sõbrakeseta elada. Kahju, et Sul ei jätkunud varem julgust seda otsekoheselt öelda. Kas Sa pead mind naiivseks kolkaplikaks, kes ei tea ilmaelust midagi? Ise Sa oled kolkast! Igatahes loodan, et minu kiri võtab Su [[süümepiin]]u vähemaks ja lubab Sul pea jälle püsti hoida. Kõige parem on see, kui armastatu üle saab uhke olla, eks ole nii? Me ju rääkisime kunagi sellest.'' (lk 122)▼
** [[Patricia Highsmith]], "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007▼
* [William Fleete:] Mis tähendas see vaesele talumehele, kas need olid Visconti, Malatesta või paavsti sõjamehed, kes ta [[loom]]ad tapsid, ta [[maja]] põletasid, ta [[naine|naise]] ja tütre häbistasid. Polnud mingit vahet, kas need olid ühe või teise isanda teenrid, või lihtsalt [[mägi|mägedest]] tulnud röövlid. Mis jäi talle sel puhul üle muud, kui isegi põgeneda mägedesse ja ühineda mõne [[röövlid|röövlisalgaga]]?
** [[Karl Ristikivi]], "[[
* Isa polnud kunagi oma teosega rahule jäänud. Võib-olla oleks ta tahtnud selle kõik veel kord uuesti ümber kirjutada. Aga selleasemel oli ta teinud midagi muud — ta oli kirjutanud uue teose, järgmise teose. See oli üks kirjaniku võimalusi — põgeneda [[tulevik]]ku. Sest uus teos, kirjutamata teos, oli vaba kõigist eelmiste puudustest, oli [[täiuslikkus|täiuslik]].
** Karl Ristikivi, "[[Lohe hambad]]", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1970, lk 85
* Keegi, kes maailmast põgeneb, ei taha sellepärast, et maailm ta nime kustutaks. Pidagu seda [[edevus]]eks, kes tahab — minu arvates on see ainult inimlik. (16. mai)
**
▲* Nende põgenemine võib meile sekeldusi tuua, nentis isa järgmisel päeval, kui ta pärast öist allveelaeva jahtimist väikesel torpeedopaadil ja erakorralist koosolekut Sõjavägede Peastaabis, kus ülemjuhataja käsul vallandati kaks meie kõrget mereväelast, õhtusöögi ajaks koju tuli. — Nüüd võivad meile nii [[sakslased]] kui [[venelased]] neutraliteedi rikkumist ette heita... Aga vahvad poisid on nad küll! Neil polnud ju enam merekaartegi, mille järgi navigeerida.
▲* Isa polnud kunagi oma teosega rahule jäänud. Võib-olla oleks ta tahtnud selle kõik veel kord uuesti ümber kirjutada. Aga selleasemel oli ta teinud midagi muud — ta oli kirjutanud uue teose, järgmise teose. See oli üks kirjaniku võimalusi — põgeneda [[tulevik]]ku. Sest uus teos, kirjutamata teos, oli vaba kõigist eelmiste puudustest, oli [[täiuslikkus|täiuslik]]. (lk 85)
▲** [[Karin Saarsen]], "Poola suvi. Ühe eesti-poola suguvõsa elupeegeldusi", 1993, lk 22
▲** Karl Ristikivi, "[[Lohe hambad]]", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1970
* [Perspicacia Tick:] Ainus asi tema kotis, mis oleks üldse võinud kahtlusi äratada, oli väga väike ja kulunud vihik pealkirjaga "Sissejuhatus põgenemiskunsti", autoriks Suur Williamson. Kui üks teie tööga kaasnevaid ohte on kinniseotud kätega [[tiik]]i kukkumine, siis ei ole võimest täies riides kolmkümmend jardi vee all [[Ujumine|ujuda]] ning läbi õõnsa [[õlekõrs|õlekõrre]] õhku hingates [[Vetikas|vetikate]] all luurata mingit kasu, kui te pole sina peal [[sõlm]]edega.
▲* [William Fleete:] Mis tähendas see vaesele talumehele, kas need olid Visconti, Malatesta või paavsti sõjamehed, kes ta [[loom]]ad tapsid, ta [[maja]] põletasid, ta [[naine|naise]] ja tütre häbistasid. Polnud mingit vahet, kas need olid ühe või teise isanda teenrid, või lihtsalt [[mägi|mägedest]] tulnud röövlid. Mis jäi talle sel puhul üle muud, kui isegi põgeneda mägedesse ja ühineda mõne [[röövlid|röövlisalgaga]]? (lk 184)
**
▲* Oma metsatööga oli isa juba valmis vaadanud sobivaid piirkondi, kuhu ennast ja meid peita. Ühe kriisi ajal, kui juba Rootsigi [[sõda]] kartis, käskis isa emal kotitäie [[suhkur|suhkrut]] varuda, et põgenemisel kaasa võtta. Suhkru abil võis häda korral kaua aega elada.
▲* Oi, minu armsad, suured [[torm]]id on käinud üle maa, suured hädad on möllanud me [[nurm]]edel, ei enam endisi kohti ega endisi mehi, kännud ja laastud on kõigest veel järel, kangelaste kuulsaid teid ei käi enam keegi elavaist. [[Elu]] niriseb kui täistuisatud [[allikas]], mehed on põgenenud [[soo]]desse, mahajäetud lapsed karjuvad hüttides, söödis nurmi katavad vaenlaste tihedad jäljed, ei määgi enam voonake laanes, ei ammu sarvloom laudas, ei hirnu [[hobune]] nurmel, kisab vaid [[öökull]] pimeduses ning igal pool hõõguvad ahervared – oh taevas ja mandri viletsad maad!<br>Kuid olid teised mehed ja olid ka teised teod!<br>[[Karu]] murti palja käega, visati vennike kui leivakott selga, võeti veel lisaks paar hundipoega kaenlasse ning nõnda käidi rõõmsalt mööda nõmmi ja metsi, malk peos ja laulujoru suus. Oli meestel rammu ja oli ka hakkamist. Ei julgenud vaenlanegi maale tulla, kui eksiski, kurivaim, sai kõrvetada ja leotada – kes langes võitlusväljal, kes suri sohu ja rappa, metslooma kistud, kes külmus kui [[sõnn]] lagedale, kes põgenes laatsakil roomates, et tolm taga.
** [[Helga Nõu]], "Valetaja. Mälestused, tõeotsimised". Tallinn: Eesti Ajalehed AS, 2011, lk 81
▲** [[August Gailit]], "Põhjaneitsi"
* Meest, kes põgeneb füüsilise ohu eest, võib ju [[argus]]es süüdistada, aga kui tema elu, heaolu ja kõige krooniks [[terve mõistus|tervet mõistust]] ja hinge ähvardab miski üleloomulik, kehatu, sõnulseletamatu, siis pole taandumine [[nõrkus]]e märk, vaid kõige mõistlikum tegutsemisviis.
** [[Susan Hill]], "Naine mustas", tlk Karin Suursalu, 2014, lk 140
▲* Koht, mille [[nõrkus]]t ära saab kasutada, on [[aju]] kõige ürgsemas osas paiknev ellujäämisinstinkt, millel on vaid kolm kiiret reaktsiooni – vihka ja võitle, tunne [[hirm]]u ja põgene või püüa jääda märkamatuks teeseldes surnut kui puudub võimalus rünnata või põgeneda. Seega on vihkamine loodud mobiliseerimaks meid võitluseks ähvardava ohuga.
▲* "Siis ma tean, mida mina teeksin," sõnas Charlotte. "Jookseksin [[kool]]ist ära - nagu mõni raamatukangelane, elaksin läbi mõned [[seiklus]]ed ja läheksin siis koju omaste juurde."
▲** [[Mari Järvelaid]], [https://www.err.ee/921119/mari-jarvelaid-vihkamise-anatoomia "Vihkamise anatoomia"] ERR, 18.03.2019
▲:"Selles see asi seisabki," vastas Rupert. "Mul ei ole kuskile põgeneda. Minu omaksed on Indias. Seepärast peangi ma niisuguses vastikus koolis käima. Meelsamini oleksin koer kuudis - palju meelsamini."
▲:"Oh, mina samuti," ütles Charlotte. "Ja üldse oleksin peaaegu meelsamini koer kui midagi muud. Nad on nii armsad. Loodan tõsiselt, et seal, kuhu me läheme, on koeri." (lk 12)
▲* [[Edith Nesbit]], "Imeline aed", tlk Anna Mägi, 2001
▲* Ükski asi iseenesest ei ole hea ega halb, lihtsalt ühe või teise mõõdutundeta tarvitamine – loodusressursside raiskamine, ülemäärane digimaailma kummardamine, päris [[elu]] eest digimaailma põgenemine – ei ole mõistlik.
▲** [[Marju Kõivupuu]], [https://edasi.org/59980/folklorist-marju-koivupuu-me-koik-vajame-oma-lugu/ "Folklorist Marju Kõivupuu: "Me kõik vajame Oma Lugu"]. Intervjuu Iiris Viirpalule. Edasi.org, 20. mai 2020
* Ei tohi jääda paigale ja [[kapseldumine|kapselduda]] miks-kuidas [[küsimus]]tele. Las jäävad poolikud küsimused õhku. Ühekordse küsimisega [[vastus]]ed ei avane, kvantitatiivselt tuleb [[eksperiment]]e korrata, siis võib-olla selgub vastus. Omamoodi põgenemise meetod, kus püüad süveneda, lootuses, et asjad selginevad ja vastused tulevad. Küsid uuesti ja uuesti, jõuad edasi, aga pead ikka uuesti küsima.
** [[Erki Kasemets]], intervjuu: Peep Ehasalu, [https://kultuur.err.ee/1608354536/kunstnik-erki-kasemets-uksiku-asja-habrast-ilu-ma-ei-marka "Kunstnik Erki Kasemets: üksiku asja habrast ilu ma ei märka"], ERR, 30.09.2021
▲* Tom mäletas, et oli juba kaheksa-aastasena andnud endale sõna, et põgeneb tädi Dottie juurest, oli kujutlenud vägivallastseene — tädi Dottie hoiab teda kinni, tema kolgib tädi rusikatega, paiskab ta pikali, kägistab teda, rebib viimaks ta kleidilt suure [[pross]]i ning torkab talle sellega mustmiljon korda kõrisse. Seitsmeteistkümneselt oligi ta ära jooksnud, aga tagasi toodud, kahekümneselt oli ta uuesti põgenenud ja sedapuhku õnnestunult. Hämmastav ja hale,kui lihtsameelne ta oli olnud, kui vähe ilmaelust teadnud, nagu oleksid tädi Dottie vihkamine ning põgenemisplaanide tegemine võtnud nii palju aega, et ta ei jõudnud ei õppida ega kasvada. (lk 29-30)
▲* "Kas söök on valmis?" küsis Dickie neiult. "Mul on kõht tühi."
▲:"Need pagana [[artišokid]] pole veel valmis. Tead ju, et üks keeduplaat hingitseb patuga pooleks." Ta naeratas Tomile. "Mõne koha pealt on Dickie väga [[Vanamoelisus|vanamoeline]], Tom, eriti nendes asjades, millega ''temal endal'' ei ole vaja vaeva näha. Siin on seniajani puuahi ja ta ei taha osta isegi [[külmkapp]]i või vähemalt jääkasti."
▲:"Selle kõige eest ma Ameerikast varvast viskasingi," kostis Dickie. (lk 43)
▲* [Marge kirjas Dickie'le:] ''Nüüd on päris selge, et Sa põgened minu eest ega taha mulle otsa vaadata. Tunnista ometi ausalt, et ei saa oma sõbrakeseta elada. Kahju, et Sul ei jätkunud varem julgust seda otsekoheselt öelda. Kas Sa pead mind naiivseks kolkaplikaks, kes ei tea ilmaelust midagi? Ise Sa oled kolkast! Igatahes loodan, et minu kiri võtab Su [[süümepiin]]u vähemaks ja lubab Sul pea jälle püsti hoida. Kõige parem on see, kui armastatu üle saab uhke olla, eks ole nii? Me ju rääkisime kunagi sellest.'' (lk 122)
▲** [[Patricia Highsmith]], "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007
▲* [Perspicacia Tick:] Ainus asi tema kotis, mis oleks üldse võinud kahtlusi äratada, oli väga väike ja kulunud vihik pealkirjaga "Sissejuhatus põgenemiskunsti", autoriks Suur Williamson. Kui üks teie tööga kaasnevaid ohte on kinniseotud kätega [[tiik]]i kukkumine, siis ei ole võimest täies riides kolmkümmend jardi vee all [[Ujumine|ujuda]] ning läbi õõnsa [[õlekõrs|õlekõrre]] õhku hingates [[Vetikas|vetikate]] all luurata mingit kasu, kui te pole sina peal [[sõlm]]edega. (lk 20)
==Luule==
| |||