Kihnu Jõnn: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Tulnvars (arutelu | kaastöö)
Uus lehekülg: '„Kihnu Jõnn ehk Metskapten“ on eesti kirjaniku Juhan Smuuli (1922-1971) näidend, mis esmakordselt ilmus ajakirja Looming 1964. aasta 6. numbris ja jõudis lavale sama aasta 28. novembril (Eesti Draamateater, lavastaja Voldemar Panso, nimiosas Kaarel Karm). 1965. aastal anti näidend välja raamatuna: Smuul, Juhan. Kihnu Jõnn, ehk, Metskapten : lavatükk lauludega /illustreerinud Romulus Tiitus. Tallinn : Eesti Raamat, 1965 (Tallinn : Punane Täht)....'
 
Resümee puudub
1. rida:
„Kihnu'''"Kihnu Jõnn ehk Metskapten“Metskapten"''' on eesti kirjaniku [[Juhan Smuul|Juhan Smuuli]] (1922-1971) i näidend, mis esmakordselt ilmus ajakirja Looming 1964. aasta 6. numbris ja jõudis lavale sama aasta 28. novembril (Eesti Draamateater, lavastaja Voldemar Panso, nimiosas Kaarel Karm). Raamatuna avaldati näidend 1965. aastal anti[[Romulus näidend välja raamatuna:Tiitus]]e illustratsioonidega.
Smuul, Juhan. Kihnu Jõnn, ehk, Metskapten : lavatükk lauludega /illustreerinud Romulus Tiitus. Tallinn : Eesti Raamat, 1965 (Tallinn : Punane Täht). 136 lk. : ill. ; 17 cm.
Sellest trükist pärinevad allolevad tsitaadid.
 
==Tsitaadid==
Tsitaadid väljaandest: Juhan Smuul, "Kihnu Jõnn, ehk, Metskapten", Tallinn: Eesti Raamat, 1965.
 
• Saja aasta eest olid puust [[Laev|laevad]] ja rauast mehed. Nüüd on rauast laevad ja puust mehed.
(„Fausti“ kotermann, lk. 60)
 
* ["Fausti" kotermann:] Saja aasta eest olid [[puit|puust]] [[Laev|laevadlaev]]ad ja [[raud|rauast]] [[mehed]]. Nüüd on rauast laevad ja puust mehed. (lk 60)
• …kapteni* [Jõnn:] [K]apteni [[Hirm|hirm]] on nagu kaardimängu [[võlg]], või varastatud [[raha]], või surmapattsurma[[patt]], või [[pidalitõbi]], millest rääkida ei tohi ega näidata ei tohi. [[Kapten]] peab oma hirmu seitsme taba taha panema ja võtmed merre viskama. Sest muidu võtab ta meestelt [[usk|usu]]. (lk 78)
* [Jõnn:] Kapteni [[Võim|võim]] merel on suur võim, vali võim. Ja seesama võim jätab kapteni üksi oma hirmu ja elusaatusega. Ta võib kaevata ainult laevale[[laev]]ale, kes [[tumm]] on. Ja kui [[Saatus|saatusaatus]] ennast ta vastu pöörab, peab ta olema suurem kui oma saatus. (lk 78-79)
* [Jõnn:] [[Janu]] käes kannatab inimene kümme korda rohkem kui [[nälg|nälja]] käes. Mis saan ma anda oma meestele [[vesi|vee]] asemel? Sõnu, sõnu, sõnu…sõnu... [[Sõna|Sõnadest]]dest võib joonuks saada küll see, kes neid teeb, aga mitte see, kes neid kuulab. (lk 84)
* [Jõnn:] Meie saatus ja pärisosa on see [[Laev|laev]], ta mastid[[mast]]id ja raad ja rooliratas[[rool]]iratas, [[töö]], mida tegema peab, [[torm]] ja põletav [[päike]], ja [[tuulevaikus]], ja kapteni [[käsk]], mida igaüks kuulama peab, nagu tuleks see jumala[[jumal]]a habemest[[habe]]mest. Meie saatus on saatusele ristis hammastega vastu hakata, et ta meid nagu [[sitasitikas|sitasitikat]] selja peale ei keeraks. (lk 89)
* [Schneider:] Te olete [[idioot]] [[sülelaps]]e [[süda]]mega. (lk 95)
* [Jõnn:] [[Elu]] on ülepea üks otsast peale [[Algus|algamine]]. (lk 104)
* [Jõnn:] Kui [[Õnn|õnn]] ka hilja tuleb, on ta ikka õnn! (lk 109)
* [Jõnn:] [[Surm]], see vanamoor, kardab meest ja ta laulu[[laul]]u, mehe soolast sõna ja põrgunalja. (lk 135)
 
[[Kategooria:Eesti kirjandusteosed]]
• …kapteni [[Hirm|hirm]] on nagu kaardimängu võlg, või varastatud raha, või surmapatt, või pidalitõbi, millest rääkida ei tohi ega näidata ei tohi. [[Kapten]] peab oma hirmu seitsme taba taha panema ja võtmed merre viskama. Sest muidu võtab ta meestelt usu.
(Jõnn, lk. 78)
 
 
• Kapteni [[Võim|võim]] merel on suur võim, vali võim. Ja seesama võim jätab kapteni üksi oma hirmu ja elusaatusega. Ta võib kaevata ainult laevale, kes tumm on. Ja kui [[Saatus|saatus]] ennast ta vastu pöörab, peab ta olema suurem kui oma saatus.
(Jõnn, lk. 78-79)
 
 
• [[Janu]] käes kannatab inimene kümme korda rohkem kui nälja käes. Mis saan ma anda oma meestele vee asemel? Sõnu, sõnu, sõnu… [[Sõna|Sõnadest]] võib joonuks saada küll see, kes neid teeb, aga mitte see, kes neid kuulab.
(Jõnn, lk. 84)
 
 
• Meie saatus ja pärisosa on see [[Laev|laev]], ta mastid ja raad ja rooliratas, töö, mida tegema peab, torm ja põletav päike, ja tuulevaikus, ja kapteni käsk, mida igaüks kuulama peab, nagu tuleks see jumala habemest. Meie saatus on saatusele ristis hammastega vastu hakata, et ta meid nagu sitasitikat selja peale ei keeraks.
(Jõnn, lk. 89)
 
 
• Te olete idioot sülelapse [[Süda|südamega]].
(Schneider, lk. 95)
 
 
• [[Elu]] on ülepea üks otsast peale [[Algus|algamine]].
(Jõnn, lk. 104)
 
 
• Kui [[Õnn|õnn]] ka hilja tuleb, on ta ikka õnn!
(Jõnn, lk. 109)
 
 
• [[Surm]], see vanamoor, kardab meest ja ta laulu, mehe soolast sõna ja põrgunalja.
(Jõnn, lk. 135)