Vampiir: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
[[File:Vampiir, Aleksander Promet, EKM j 190-128 M 560.jpg|thumb|
==Proosa==
* [Poiss:] "Kas te tahtsite Freniere'i kaitsta, kuna tundsite juba ammu midagi Babette'i vastu?"
:"Sa mõtled selle all [[armastus]]t," ütles vampiir. "Miks sa kardad seda välja öelda?"
:"Sest te rääkisite kõrvaltvaatamisest," vastas poiss.
:"Kas sa arvad, et [[inglid]] on kõrvaltvaatajad?" küsis vampiir.
:Poiss mõtles hetke. "Jaa," kostis ta siis.
:"Aga kas inglid pole võimelised armastama?" küsis vampiir. "Kas inglid ei vaata siis Jumala poole, pilk täis armastust?"
:Poiss mõtles hetke. "Armastust või [[imetlus]]t," ütles ta.
:"Mis vahet seal on?" küsis vampiir mõtlikult. "Mis vahet seal on?" See ei olnud poisile esitatud mõistatus. Vampiir küsis seda endalt. "Inglid tunnevad armastust ja [[uhkus]]t... uhkust selle üle, et nad pole [[patt]]u langenud... ja viha. Need võimsad [[tunded]] on omased kõrvaltvaatajatele, kelle jaoks tunne ja tahe on üks ja seesama," ütles ta viimaks. (lk 45-46)
* [Armand:] Mis sa arvad, kui paljud vampiirid peavad [[surematus]]ele vastu? Esiteks on neil surematusest äärmiselt vale ettekujutus. Sest surematuks saades tahavad nad, et kõik väline nende elus jääks selliseks, nagu see on, ega rikneks ajahamba all: sama usaldusväärse tegumoega [[tõld|tõllad]], sama lõikega rõivad nagu nende hiilgeajal, inimesed, kes rõivastuvad ja räägivad just nii, nagu nemad on harjunud mõistma ja hindama. Kuid tegelikult muutub kõik peale vampiiri enese, kõigele peale vampiiri enese saab osaks pidev roiskumine ja moondumine. Varsti muutub see surematus paindumatu [[mõistus]]ega ja tihti isegi paindliku mõistusega vampiirile [[karistus]]eks pattude eest lootusetult arusaamatute ning väärtuseta kujude ja vormide hullumajas. Ühel õhtul tõuseb vampiir üles ja taipab seda, mida ta on võib-olla juba aastakümneid peljanud - et ta lihtsalt ei taha enam mingi hinna eest edasi elada. Et mis iganes [[Elustiil|olelusstiil]] või -mood või -vorm oli surematuse tema jaoks kütkestavaks muutnud - nüüd oli see maa pealt pühitud. Ja mitte miski peale tapmise ei tõota meeleheitest vabanemist. Ja see vampiir läheb välja surema. Keegi ei leia tema jäänuseid. Keegi ei tea, kuhu ta on läinud. (lk 209-210)
* "Ma pean selle [[ajastu]]ga ühendusse astuma," ütles ta mulle rahulikult. "Ja ma saan seda teha sinu kaudu... mitte õppides sinu käest asju, mida ma võin ühe hetkega kunstigaleriis näha või tunni ajaga mõnest paksust [[raamat]]ust lugeda... sa oled selle ajastu vaim, sa oled selle ajastu süda," jäi ta enesele kindlaks.
:"Ei, ei." Vehkisin kätega. Tundsin, et võin kohe mõrult, hüsteeriliselt naerma hakata. "Kas sa siis ei mõista? Ma pole ühegi ajastu vaim. Ma olen kõigega vastuolus ja olen seda alati olnud! Ma pole kunagi kuulunud kuhugi ega kellegi juurde!" See oli liiga valus, liiga tõsi.
:Kuid tema nägu lõi ainult vastupandamatus [[naeratus]]es särama. Näis, et ta ei suuda naeru pidada, ning siis hakkasid ta õlad sellestsamast [[naer]]ust vappuma. "Aga, Louis," ütles ta tasa. "See ongi sinu ajastu vaim. Kas sa siis ei saa sellest aru? Kõik teised tunnevad sama mis sina. Sinu [[pattulangemine]] ja [[usukaotus]] on olnud kogu [[sajand]]i langus." (lk 212)
* [[Anne Rice]], "Intervjuu vampiiriga". Tõlkinud Triin Tael, 2008
* Vampiir oli näljane. Olin varemgi kuulnud, et [[jaapanlased|jaapanlaste]] leiutatud kunstveri kõlbas küll hädapäraseks toiduaineks, kuid ei kustutanud nende [[nälg]]a, mistõttu esines aeg-ajalt "kahetsusväärseid vahejuhtumeid". (See on vampiiripärane ümberütlemine inimolendi [[veri|verest]] tühjakslaskmise kohta.) Seal ta siis oli, Denise Rattray, silitades oma kõri, pöörates pead siia- ja sinnapoole... kus on alles lipakas. (lk 10)
| |||