Vampiir: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
29. rida:
* Kõigepealt tulid päkapikud, mõtles William tagasi oma laua juurde minnes. Neid mõnitati nende töökuse ja kasvu pärast, aga nad rügasid usinalt edasi, pilk maas, ning jõudsid õitsvale järjele. Siis tulid trollid, ja nemad said juba natuke paremini hakkama, sest keegi ei kipu eriti pilduma kive seitsme jala kõrguste olendite pihta, kes võivad terveid kivirahne vastu visata. Siis tulid zombid kirstust välja. Paar libahunti roomas ukse alt sisse. Pöialpoisid olid alguses tekkinud raskustest hoolimata kiiresti integreerunud, sest nad olid visad ja neid pahandada oli veel ohtlikum kui trolle - troll vähemalt ei saa sul püksisäärest üles joosla. Neid liike ei olnudki enam palju, kes välja jäid.
:Vampiirid ei löönud aga kuidagi läbi. Nad ei olnud seltsivad - isegi omasuguste keskel -, nad ei mõelnud ühtse liigina, nad olid ebameeldivalt iseäralikud ja, üks mis kindel, neil ei olnud oma toidupoode.
:Nüüd siis oli mõnele arukamale neist koitma hakanud, et rahvas lepiks vampiiridega ainult siis, kui nad {{Sõrendus|lakkavad}} olemast vampiirid. See oli ühiskonda vastu võtmise eest kõrge hind, aga võib-olla mitte nii kõrge kui see, mille juurde käib pea mahalöömine ja tuha jõkkepuistamine. (lk 103)
* "Juustu!" ägas ta. "Palun thooge mulle juustu! Või suur öun! Midagi, mida {{Sõrendus|hammustada! Paaalun}}!"
* Terry Pratchett, "Tõde", tlk Allan Eichenbaum, 2007, lk 103▼
:"Siin keldris ei ole midagi sellist..."
:"Hoidke minust eemale! Ja ärge hingake niimoodi!" halas Otto.
:"Mismoodi?"
:"Et rind niimoodi paisub ja töuseb ja fajub! Ma olen ju {{Sõrendus|fampiir}}! Minestav noor neiu, palun saage aru, hingamine, rinna foogamine... zee kutsub minu zeest esile midagi kohutavat..." Ta ajas end jõnksatusega püsti ja haaras kuuereväärilt musta paela. "Aga {{Sõrendus|ma olen thugev}}!" karjus ta. "Ma ei fea kõiki alt!"
:Ta oli jäigalt valveseisangus, kuid tema piirjooned olid pisut hägused, sest vabin raputas teda pealaest jalatallani, ja ta hakkas väriseva häälega laulma: "Thäita meil ülezanne, thulge faid, faid, faid, ootab thassike teed ja üks sai, sai,sai..." (lk 169)
| |||