Vool: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
3. rida:
 
==Proosa==
* Samasse [[jõgi|jõkke]] astujale [[vool]]avad aina uued ja uued [[veed]]; ja [[hing]]ed auravad välja vetest.
** [[Herakleitos]], fragment B12
 
* Kõik voolab.
** Kiliikia Simpliciuse (6. sajand pKr) ümberjutustus Herakleitose fragmendist B12
 
 
* Samasse jõkke ei saa ju astuda kaks korda ... ta hajub ja toob uuesti kokku... ja ligineb ja kaugeneb.
** [[Herakleitos]], fragment B91
 
 
* [[Kuld]] ja [[hõbe]] on [[riik|riigi]] [[veri]]. Verepaisud [[süda]]mes ja [[pea]]s reedavad mõlema nõrkust. Mida tugevam on süda, seda elavamalt ning heldemalt pumpab ta verd välistesse kehaosadesse. Iga kehaliige on soe ja elus, ning kiiresti ja hoogsalt voolab veri südamesse tagasi.
** [[Novalis]]., "Aforisme ja fragmente". Tlk Krista Räni. [[LR]] 2006/19, lk 30
 
 
* [[Kiri]] on seisakule pandud [[kõne]]. [[Noodikiri|Noodipääd]] on häälte[[hääl]]te kujud, seisakule pandud häälte liikumine, [[muusika]]. Paar takti niisuguseid tagavaraks pandud liikumisi üles äratada ja kõik võib tulla: [[rõõm]]u, kurbtust.
:[[Marmor]], [[kips|gips]] ja [[savi]] on reaalse, nähtava jälletajad. [[Kunstnik]]u hinges on nähtava, reaalse ärapilt, nagu komponisti[[komponist]]i omaski oli. Iga mulje ehk laast viib kujutaja kujule ligemale: marmor, gips ja savi on nähtava jälletajad, reaalse elu savisesse, [[kivi]]sesse seisakusse panejad. Sest kõik nähtav, reaalne "voolab".
* [[Juhan Liiv]], [https://et.wikisource.org/wiki/Juhan_Liivi_kogutud_teoksed_I/%C3%84%C3%A4rm%C3%A4rkused "Äärmärkused"], "Kogutud teoksed" I. Tartu: Noor-Eesti Kirjastus, 1921
 
 
* Maakaartide[[Maakaart]]ide soontes voolab sinine [[veri]].
** [[Ramón Gómez de la Serna]], "Gregeriiad". Valinud ja tõlkinud [[Jüri Talvet]]. [[LR]] 2/1974, lk 26
 
 
* Simon istus ja kuulas, kuidas kaks naist informatsiooni[[informatsioon]]i vahetasid, see voolas neist mõlemast välja — igasugused kirjeldused[[kirjeldus]]ed, raamatud[[raamat]]ud, mida nad olid lugenud, asjad, mida nad olid näinud, [[inimesed]], kellest nad olid kuulnud, sõnad, mida lapsed[[laps]]ed olid ütelnud, valuhood pahkluudes[[pahkluu]]des ja äkilise surma[[surm]]a eelaimused[[eelaimus]]ed, unistused[[unistus]]ed kapsapõldudest, millest nad olid lugenud hommikusest postist, ja kõik see katkestatud absurdsete, viisakuse[[viisakus]]e pärast heidetud märkustega Simoni suunas: "Oh issand, teile on see nii tüütu," või "Me lõpetame kohe, me lõpetame mõne hetke pärast," kusjuures nende hääles polnud jälgegi veendumusest[[veendumus]]est.
** [[Margaret Drabble]], "Nõelasilm". Tõlkinud Vilma Jürisalu, 1987, lk 182
 
 
* [[Kartmatus]]t on kahte liiki. Esimene on armastajate[[armastaja]]te kartmatus, müstikute[[müstik]]ute kartmatus, söakus "[[Kunst der Fuge]]s", mis tuleb sellest, et inimene on end täielikult avanud, täielikult andunud, ei hoia midagi tagasi, ning siis voolab [[maailm]] tema sisse ja täidab ta, ning inimene teab, et ta on saanud kõik endale päriseks, enam ei saa ta midagi kaotada.
** [[Peter Høeg]], "[[Vaikne tüdruk]]". Tõlkinud Tiina Toomet. Tallinn: Eesti Raamat 2008, lk 306
 
 
* Selles mõttes on fotoreprode ajastu, mil repro võib paari sekundiga [[raamat]]ust või [[internet]]ist üles leida, ühtlasi ka ajastu, mil originaalid[[originaal]]id on pidevas olemasolemisest tühjaks voolamise [[oht|ohus]], ohus, et nad kaotavad oma materiaalse subjektsuse, muutudes pelkadeks kujutisteks, üheks variandiks enda reproduktsioonide[[reproduktsioon]]ide reas - nii et isegi kui jõuad originaali juurde, ei näi ta sulle enam midagi uut ütlevat, võrreldes reprodega. Ta on su jaoks haihtunud unenäopildiks, mille materiaalse kohalolu fakt kuskil ruumipunktis pole enam üldse oluline. Aga seekaudu oled sa ka ise natuke oma reaalsest olemasolust[[olemasolu]]st tühjemaks voolanud.
** [[Aare Pilv]], "Ramadaan". Tuum, 2010, lk 37-38
 
 
* Mind on alati vaistlikult kiskunud jõgede poole. [[Jõgi]] puhastab. Meenub kusagil viieteistaastasena loetud [[Lao-zi|“Daodejing”"Daodejing"]], mida ma tihti kujutasin ette Õhne jõena, mille tume [[vesi]] voolab pikkamisi mööda käänulist sängi Arumetsa laukasoo poole.
** [[Valdur Mikita]], "Lingvistiline mets", Välgi metsad, 2013, lk 124
 
63. rida ⟶ 73. rida:
</poem>
* [[Madli Morell]], "Ühe äratundmise kurbus", rmt: "Tõsimäng", 1983, lk 10-11
 
 
 
86. rida ⟶ 95. rida:
</poem>
* [[Kalju Kangur]], "Augustiöine" (1984) kogus "Sonetiraamat" (1989), lk 109
 
 
 
97. rida ⟶ 105. rida:
</poem>
* [[Kalju Lepik]], "Thermopylai", Vikerkaar 10/1988, lk 1
 
 
 
107. rida ⟶ 114. rida:
</poem>
* [[Maria Lee Liivak]], "kui mina tulin läbi klaasi ära, siis kuhu jäid sina?" kogus "Äramõte", 2007, lk 32