Karjamaa: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
[[Pilt:Ziegenweide.jpg|pisi|Anna Elisabeth Kelly (1825-1890), "Kitsekarjamaa", ''s.d.'']]
[[Pilt:Helena_Schrammówna_On_a_pasture_1932.jpg|pisi|Helena Schrammówna, "Karjamaal" (1932)]]
==Piibel==
<poem>
[[Lehm]] ja [[karu]] käivad karjamaal,
nende pojad lesivad üheskoos,
ja [[lõvi]] sööb [[õled|õlgi]] nagu veis.
</poem>
* [[Jesaja raamat]] 11:7
6. rida ⟶ 16. rida:
<poem>
Lahja [[põld]] ja [[kadakas|kadakane]] karjamaa
seal mu vanemate muremaa;
alet seal põletas asuja
</poem>
* [[Reinhold Kamsen]], "Murede maa", rmt: "Eesti looduslüürikat", koostanud [[Debora Vaarandi]], 1980, lk 50
17. rida ⟶ 27. rida:
Lõvi sööb karjamaal rohtu,
kablake ümber kaela.
karuga jagab
Nii rahumaa rammus [[ädal]]
murdjaid ja murtavaid toidab.
[[tuulelipp|Tuulelipud]] vaid hädas:
kuhugi ei tea hoida.
</poem>
* [[Arno Vihalemm]], "Vaikuse ajal" [1940], Rmt: "Eesti luule. Antoloogia aastaist 1637-1965". Koostanud Paul Rummo, lk 592
<poem>
Märg [[kivi]]
lösutab näritud karjamaal.
Roostetav traataed
turritab sügisevihmas.
Pärani [[värav]] lõdiseb,
oodates karja.
[[Tuul]] eblaku säluna traavib sisse ja välja.
</poem>
* [[Milvi Seping]], "Sügisekillud" 2 kogus "Urvad üle müüride" (1974), lk 28
==Proosa==
* Koidikut kuulutas lõikav külm, helerohelisse taevasse ilmusid punased [[pilv]]ed ja igale lehele ja rohuliblele veepiisk. Aiast puhus üle kerge tuul, puistas alla kastet ja raputas kroonlehti, lõi vabisema märjad karjamaad ja kadus sompus põõsaste vahele. Mõnda aega veel hulpisid taevas üksikud tillukesed tähed, siis olid läinud needki — haihtunud nagu mullid. Varahommikuses vaikuses oli selgelt kuulda karjamaal vulisev oja, mis jooksis üle pruunide kivide, liivakoobastest sisse ja uuesti välja, puges peitu sünkjate marjapuhmaste alla ja loksus kollaste [[varsakabi|varsakapjade]] ja kresside juurde sohu.
:Ja siis, esimeste päikesekiirte peale, alustasid [[linnud]]. Murumaadel vilistasid suured nipsakad linnud, [[kuldnokk|kuldnokad]] ja mainad, väikesed — tiglitsad ja kanepilinnud ja lehviksabad — vuhisesid [[oks]]alt oksale. Karjamaatarale oli end sättinud tore [[jäälind]], et kohendada nokaga oma uhket ilu, meelind korrutas kolme nooti ja naeris ja hakkas jälle otsast peale.
* [[Katherine Mansfield]], "Prelüüd" kogus "Tass teed", tlk Anne Lange, 2000, LR 11-13, lk 17
* Suur karjamaa tuli tagasi. See ei [[irvitus|irvitanud]] enam, vaid oli. Ja kõik, mida ta aastate jooksul nii visalt ehitas ja [[kodu]]ks pidas, oli ainult karjamaa teisendus, kõrgete [[pilv]]ede ähvardav langus. Pilve[[sült]]i olid täis ta [[silmad]] ja [[varbad]]ki takerdusid, kui ta püüdis neid läbipaistmatuid torte põtkida nagu [[unenägu|unenäos]], kus [[liikumine]] aheldatud ja [[osavus]] jookseb aitamatult tühja.
| |||