Orden: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
[[Pilt:Barbara_Krafft_-_Der_bayerische_Generalleutnant_Clemens_Freiherr_von_Raglovich_-_1642_-_Österreichische_Galerie_Belvedere.jpg|pisi|Barbara Krafft, "Baieri kindralleitnant Clemens von Raglovich" (u 1813, portreteeritav kannab kaeluses Prantsuse Auleegioni ordenit ja kuuekäänise alt paistab Max Josephi ordeni rüütlirist.)]]
==Proosa==
* "Härrad," ütles ta, "oodake üks hetk, tahan ka teile kummalegi ühe ordenipaela anda."
:Seejärel astus ta kapi juurde, kus seisid ta enda aumärgid, ja võttis kaks Sukapaela Ordenit.
10. rida ⟶ 13. rida:
:Seejärel pöördus ta Aramise poole:
:"Teie kord, härra ševaljee."
:Ja samade sõnadega kordus seesama [[tseremoonia]].
* [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kakskümmend aastat hiljem]]", tlk [[Henno Rajandi]], 2008, lk 561
* Pärast [[Beria]]t haaras Venemaal ohjad [[Nikita Hruštšov]]. Tema oli vaikne, rumal inimene. Ehtne [[talupoeg]]. Pidas [[Kreml]]is [[siga|sigu]] ja [[kits]]i, hoovi külvas aga [[lill]]ede asemele [[mais]]i. Ja elas samuti talumehe kombel, käis paljajalu, nuuskas [[varrukas]]se ja võttis kõvasti [[viin]]a. Riigiasjad Hruštšovi ei huvitanud, see-eest [[loom]]ade eest hoolitses ta hästi. Ja ka inimestest meeldisid talle niisugused, kes mingi loomaga sarnanesid. Näiteks marssal Vorošilov oli väga [[lehm]]a nägu. Hruštšovile oli ta kangesti sümpaatne.
:"Kliment Jefremovitš on nii tore inimene," kiitis ta ühtelugu. "Lausa vissi! Talle peaks kindlasti veel ühe [[aukiri|aukirja]] või ordeni andma." (lk 90)
* Puges Brežnev ühel hommikul kahe [[kasukas|kasuka]] vahelt välja, vohmis natuke [[või]]d ja [[mesi|mett]], siis ülistas keha - noh, te ju teate, et tal oli kogu kere [[ordene]]id ja [[medal]]eid täis nagu lohel soomuseid. Ta nägi välja nagu [[raudrüütel]]. Niisiis - tilistas end nagu [[aisakell]]ake, pühkis põse pealt võirandi ja siis korraga kukkus pikali ning suri. [[Punane väljak|Punase väljaku]] seest tõusis taevasse hiilgav [[fööniks]], [[tempel|templi]] [[eesriie]] kärises kaheks ja [[Moskva jõgi|Moskva jõe]] vesi muutus [[kumm]]iks. Kuulus vene [[kloun]] Popov nägi seda ja läks sinna peale karglema, hüppas nagu [[madrats]]il. Moskvalased nägid ja imestasid, mõeldi, et nüüd on küll midagi veidrat lahti. (lk 144)
* [[Andrus Kivirähk]], "[[Ivan Orava mälestused]] ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn: Varrak, 2008
* Ilja Petrovitši avatud peopesal oli õhuke tükike hommikul saadud leiba.
:"Veel!" ütles ta ja liigutas kannatamatult sõrmi.
:Tema silmad olid kellegi särgiga kõvasti kinni seotud nagu lapsel, kes mängis peitust. Isabella pani [[kunstnik]]u pihku uue tüki.
:"Veel!" nõudis ta. "Ega teil ometigi [[kunst]]i jaoks kahju ei ole!"
:Konstantin Arnoldovitš andis ka oma tüki ära. Ikonnikov mõmises rahulolevalt ja hakkas leiba pikkade sõrmedega mudima. Zuleihha vaatas seda pealt kahetsustundega, pahakspaneval pilgul. Tema poleks oma tükki miski hinna eest ära andnud. Oleks siis asja ette, aga niimoodi, lolluste tegemiseks. Raasukesed pudenesid maha - ei neid üles korja.
:Ilja Petrovitši painduvate sõrmede vahel läks leib pehmeks, järelandlikuks halliks massiks, ta mudis ja mudis - ja säh sulle! - see muutus aegapidi... mänguasjaks? Kellegi peaks! Isabella ja Konstantin Arnoldovitš jälgisid pilku pööramata, kuidas juuksepuhma alt tulid nähtavale tihedad eri suunda vaatavad kulmud, kasvas välja kotkaprofiil, tõmbusid keerdu uhked vuntsid, paisus etteulatuv lõug...
:"''Mon Dieux''," ütles Isabella vaikselt ja kaalukalt.
:"Uskumatu," sosistas Konstantin Arnoldovitš. "See on lihtsalt uskumatu..."
:"Noh?!" hüüatas Ilja Petrovitš võidukalt ja tõmbas silmadelt sideme ära.
:Käes oli tal väike, absoluutselt elus pea: vaatas teraselt, tähelepanelikult, huultel põgus tark naeratus.
:"Sain hiljuti Tööpunalipu ordeni," ohkas kunstnik. "Üheksateist pead [[pronks]]is. Seitse [[marmor]]is. Kaks malahhiidis."
:"Ja üks - leivas," lisas Konstantin Arnoldovitš.
* [[Guzel Jahhina]], "Zuleihha avab silmad". Tõlkinud Jüri Ojamaa. Tänapäev, 2017, lk 176-177
==Luule==
<poem>
''Mefistofeles:'' [[Inkognito]]st küll muidu lugu pean,
kuid [[orden]]id peo puhul välja sean.
Ei kanna sukapaela rinnas,
kuid hobu jalg on siinpool kõrges hinnas.
</poem>
* [[Johann Wolfgang Goethe]], "[[Faust]]", tlk [[August Sang]], 1972, I osa, lk 109-110
| |||