Põhimõte: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
==Proosa==
* Enamikul [[inimene|inimestel]] ei ole üldse mingit [[seisukoht]]a, veel vähem isiklikku, veel vähem kontrollitud seisukohta, veel vähem mõistlikke põhimõtteid.
** [[Johann Gottfried Seume]], "Apokrüüfid". Tõlkinud Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]] 2005, nr 13-14, lk 10
* Ta jutustas ka heategevus[[ball]]idest, kus risti läbi [[saal]]i oli tõmmatud [[köis]]: ühel pool tantsisid [[kodanlased]], teisel pool [[aadlik]]ud. Vana daam pidas põhimõtetest kinni: kui tema õetütar Sophie Chotek abiellus [[troonipärija]] [[Franz Ferdinand]]iga, teatas ta: "See isik minu majja enam ei astu. Ta on paha naisterahvas, ta on süüdi selles, et meie [[keiser|keisril]] ei saa enam olla troonipärimisõigusega järeltulijat."
** [[Hermynia Zur Mühlen]], "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 6, vanadaam on autori vanaonu abikaasa.▼
* Niipalju arvan ma küll, et kuna [[king]]aninad oma vormi aina sagedamini hakkavad vahetama, siis peavad inimesed sagedamini oma [[põhimõtted|põhimõtteid]] vahetama või nad hoopis kõrvale heitma ja ainult [[mood|moe]] järgi elama, mis ongi kõige moodsam põhimõte ja maailmavaade.
** [[A. H. Tammsaare]] "Ma armastasin sakslast" (1935), lk 23
* Ka materialisti põhimõtted on süüdi selles, et olgu need õiged või valed, nad hävitavad ajapikku tema inimlikkuse; ma ei mõtle ainult headust, ma mõtlen lootust, vaprust, luulemeelt, algatusvõimet - kõike, mis teeb inimesest inimese. Näiteks kui materialism teeb kellestki täieliku fatalisti (nagu enamasti juhtub), siis on mõttetu teeselda, et ta selle inimese mingil moel vabamaks teeb. Naeruväärne on vabastajaid mängida, kui te mõttevabadust ainult tahtevabaduse hävitamiseks kasutate. Deterministid ei tule vabastama, vaid aheldama. Nad nimetavad oma seadust õigustatult põhjuslikkuse "ahelaks".
** [[Gilbert Keith Chesterton]], "Õigest usust", peatükk "Maniakk". Tõlkinud Tiia Rinne
29. rida ⟶ 34. rida:
▲* Ta jutustas ka heategevus[[ball]]idest, kus risti läbi [[saal]]i oli tõmmatud [[köis]]: ühel pool tantsisid [[kodanlased]], teisel pool [[aadlik]]ud. Vana daam pidas põhimõtetest kinni: kui tema õetütar Sophie Chotek abiellus [[troonipärija]] [[Franz Ferdinand]]iga, teatas ta: "See isik minu majja enam ei astu. Ta on paha naisterahvas, ta on süüdi selles, et meie [[keiser|keisril]] ei saa enam olla troonipärimisõigusega järeltulijat." (lk 6, vanadaam on autori vanaonu abikaasa)
▲** [[Hermynia Zur Mühlen]], "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981
| |||