Luuletaja: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
11. rida:
 
 
* Luuletajate juures võib täheldada sümptomeid, mis viiksid kaubandusnõuniku pikema jututa kinnipidamisasutusse.
* Olla luuletaja – see on jääda inimeseks. Sul on vastutus oma aja, loomingu ja tegevuse ees. Eelkõige „olla“ ja siis „luuletaja“. See „olla“ peaks olema teadvustatud tegevus.
** [[Karl Kraus]], "Aforisme". Tõlkinud Krista Läänemets. [[LR]] nr 31/1999, lk 40
** [[Andrus Kasemaa]] [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/olla-luuletaja-see-on-jaada-inimeseks/ intervjuus] Pille-Riin Larmile. Sirp, 23. veebruar 2018
 
 
* Kingpool andis Muhvile näomoonutustega märku, et ta ometi kord vaikiks, kuid Muhv ei lasknud ennast eksitada.
:"Luuletaja peab julgema tõele näkku vaadata," ütles ta. "Ja [[tõde|tõe]] nimel..." (lk 86)
* [[Eno Raud]], "[[Naksitrallid]]", esimene raamat, 1984, lk 86
 
 
 
27. rida ⟶ 33. rida:
 
 
* [Randolph Henry Ash:] Aga poeedid ei taha [[kodu]]sid - või tahavad? - nad ei ole mitte kollete ja kodukoerte, vaid [[nõmm]]ede ja [[jahikoer]]te inimesed. Öelge mulle nüüd - mis Te arvate, kas see, mida ma äsja kirjutasin, on [[tõde]] või [[vale]]? (lk 165)
* Kõik maja[[muuseum]]id on [[Pettus]]e Majad. Sest inimese hingeõhk hajub. [---] Sest [asjade] alleshoidmine ja eriti veel nende näitamine luuletaja asjadena, [[reliikvia]]tena, mida peaks kummardama, on läbini vale. On [[blasfeemia]]. Luuletaja pole iial neis ega seal. Ta on mujal. (lk 63-64)
* [Randolph Henry Ash:] Teate, kogu [[luule]] võib olla üldistatud armastuse [[karje]], armastuse selle või teise või [[universum]]i vastu - mida tuleb armastada selle [[üksikasjad]]es, mitte [[üldisus]]es, kuid selle üldise [[elu]] pärast igal üksikul minutil. Ma olen alati oletanud, et see on rahuldamata armastuse karje - mu kallis - ja nii see võibki olla - sest [[rahuldus]] võib seda küllastada ning nii võib see surra. Ma tean palju poeete, kes kirjutavad ainult eksalteeritud meeleseisundis, mida nad võrdlevad armunud olemisega, kui nad mitte lihtsalt ei väida, et nad on armunud, et nad otsivad armastust - selle värske neidise või selle erutava noore naise vastu - et leida mõnda värsket [[metafoor]]i või uut säravat [[pilk]]u iseendas leiduvale. Ja tõtt-öelda olen ma alati uskunud, et suudan [[diagnoos]]ida seda [[armumine|armumise]] seisundit, mida nad peavad väga eriliseks, kui midagi, mis on [[Inspiratsioon|inspireeritud]] samuti ühest mustast või ükskõiksest sinisest silmapaarist, samuti ühest nõtkest kehast või vaimust, samuti ühest naise loost umbes kahekümne kahe aasta jooksul, ütleme aastatel 1821-1844 - ma olen alati uskunud, et see armumine on midagi ülimalt abstraktset, mis on peitnud end nii armastaja kui ka armastatu individuaalse kehastuse varju. Ja poeedi varju, kes [[Teesklus|teeskleb]] ja kehastab mõlemat. (lk 165)
** [[Tõnu Õnnepalu]], "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019
** [[A. S. Byatt]], "Lumm", tlk [[Krista Kaer]], 2013
 
 
* Olla luuletaja – see on jääda inimeseks. Sul on vastutus oma aja, loomingu ja tegevuse ees. Eelkõige „olla“ ja siis „luuletaja“. See „olla“ peaks olema teadvustatud tegevus.
* Kui lugeda suurel hulgal luulet, mida võib nimetada harrastajalikuks, asjaarmastajalikuks, hobiluuleks, ühesõnaga sellist luulet, mis ei küündi tippudeni, siis tegelikult toimub minu kui lugeja tajus mingi ühtevalgumine – ma hakkan ühtäkki nägema, et autoritel, keda oleme harjunud pidama "pärisluuletajateks", ka päris tippudel, on tegelikult üsna palju tekste, mis on igavad, piinlikud, saamatud, lihtsalt väheütlevad jne. See, mis tegelikult hierarhia määrab (sest kunst on loomuldasa hierarhiline nähtus), on tase, kuhu parimatel hetkedel välja jõutakse. On väga vähe luuletajaid, kes on kogu aeg väga head, on omajagu neid, kellel on hea iga kümnes tekst, on neid, kelle puhul on väärtuslik suurem tekstikorpus, aga mitte üksikud tekstid, ja on neid, kes ei küündi kunagi keskmisest kõrgemale. Nii et hierarhiad tekivad peamiselt selle põhjal, millised on need mõned väga head tekstid raamatus. Kui aga hinnata luulekogusid selle põhjal, milline on nende kõige kehvem tekst (teisisõnu – kui enesekriitikavaba keegi oma tekste avaldades on), siis saame suhteliselt ühtlase lagendiku, mille keskel kõrguvad mõned puud. See, et luulena avaldatakse üsna palju väheütlevat kraami, on paratamatus, mäetippu pole ilma jalamita, põlispuid ilma alusmetsata – aga seda jama kirjutavad ka parimad.
** [[AareAndrus PilvKasemaa]], [https://www.loomingsirp.ee/s1-artiklid/eestikeelnec7-luulekirjandus/olla-luuletaja-see-on-jaada-2020inimeseks/ "Eestikeelneintervjuus] luulePille-Riin 2020"]Larmile. LoomingSirp, aprill23. veebruar 20212018
 
 
* Kõik maja[[muuseum]]id on [[Pettus]]e Majad. Sest inimese hingeõhk hajub. [---] Sest [asjade] alleshoidmine ja eriti veel nende näitamine luuletaja asjadena, [[reliikvia]]tena, mida peaks kummardama, on läbini vale. On [[blasfeemia]]. Luuletaja pole iial neis ega seal. Ta on mujal. (lk 63-64)
* Kingpool andis Muhvile näomoonutustega märku, et ta ometi kord vaikiks, kuid Muhv ei lasknud ennast eksitada.
** [[Tõnu Õnnepalu]], "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019
:"Luuletaja peab julgema tõele näkku vaadata," ütles ta. "Ja [[tõde|tõe]] nimel..." (lk 86)
* [[Eno Raud]], "[[Naksitrallid]]", esimene raamat, 1984
 
 
* Kui lugeda suurel hulgal luulet, mida võib nimetada harrastajalikuks, asjaarmastajalikuks, hobiluuleks, ühesõnaga sellist luulet, mis ei küündi tippudeni, siis tegelikult toimub minu kui lugeja tajus mingi ühtevalgumine – ma hakkan ühtäkki nägema, et autoritel, keda oleme harjunud pidama "pärisluuletajateks", ka päris tippudel, on tegelikult üsna palju tekste, mis on igavad, piinlikud, saamatud, lihtsalt väheütlevad jne. See, mis tegelikult hierarhia määrab (sest kunst on loomuldasa hierarhiline nähtus), on tase, kuhu parimatel hetkedel välja jõutakse. On väga vähe luuletajaid, kes on kogu aeg väga head, on omajagu neid, kellel on hea iga kümnes tekst, on neid, kelle puhul on väärtuslik suurem tekstikorpus, aga mitte üksikud tekstid, ja on neid, kes ei küündi kunagi keskmisest kõrgemale. Nii et hierarhiad tekivad peamiselt selle põhjal, millised on need mõned väga head tekstid raamatus. Kui aga hinnata luulekogusid selle põhjal, milline on nende kõige kehvem tekst (teisisõnu – kui enesekriitikavaba keegi oma tekste avaldades on), siis saame suhteliselt ühtlase lagendiku, mille keskel kõrguvad mõned puud. See, et luulena avaldatakse üsna palju väheütlevat kraami, on paratamatus, mäetippu pole ilma jalamita, põlispuid ilma alusmetsata – aga seda jama kirjutavad ka parimad.
* [Randolph Henry Ash:] Aga poeedid ei taha [[kodu]]sid - või tahavad? - nad ei ole mitte kollete ja kodukoerte, vaid [[nõmm]]ede ja [[jahikoer]]te inimesed. Öelge mulle nüüd - mis Te arvate, kas see, mida ma äsja kirjutasin, on [[tõde]] või [[vale]]? (lk 165)
** [[Aare Pilv]], [https://www.looming.ee/artiklid/eestikeelne-luule-2020/ "Eestikeelne luule 2020"]. Looming, aprill 2021
* [Randolph Henry Ash:] Teate, kogu [[luule]] võib olla üldistatud armastuse [[karje]], armastuse selle või teise või [[universum]]i vastu - mida tuleb armastada selle [[üksikasjad]]es, mitte [[üldisus]]es, kuid selle üldise [[elu]] pärast igal üksikul minutil. Ma olen alati oletanud, et see on rahuldamata armastuse karje - mu kallis - ja nii see võibki olla - sest [[rahuldus]] võib seda küllastada ning nii võib see surra. Ma tean palju poeete, kes kirjutavad ainult eksalteeritud meeleseisundis, mida nad võrdlevad armunud olemisega, kui nad mitte lihtsalt ei väida, et nad on armunud, et nad otsivad armastust - selle värske neidise või selle erutava noore naise vastu - et leida mõnda värsket [[metafoor]]i või uut säravat [[pilk]]u iseendas leiduvale. Ja tõtt-öelda olen ma alati uskunud, et suudan [[diagnoos]]ida seda [[armumine|armumise]] seisundit, mida nad peavad väga eriliseks, kui midagi, mis on [[Inspiratsioon|inspireeritud]] samuti ühest mustast või ükskõiksest sinisest silmapaarist, samuti ühest nõtkest kehast või vaimust, samuti ühest naise loost umbes kahekümne kahe aasta jooksul, ütleme aastatel 1821-1844 - ma olen alati uskunud, et see armumine on midagi ülimalt abstraktset, mis on peitnud end nii armastaja kui ka armastatu individuaalse kehastuse varju. Ja poeedi varju, kes [[Teesklus|teeskleb]] ja kehastab mõlemat. (lk 165)
** [[A. S. Byatt]], "Lumm", tlk [[Krista Kaer]], 2013
 
==Luule==