Sakslased: erinevus redaktsioonide vahel

* [[Ristiusk]] – ja see on tema suurim teene – on seda toorest germaani taplusiha mõnevõrra leevendanud, ei suutnud seda aga päriselt hävitada, ja kui taltsutav talisman, rist, ükskord katki murdub, siis puhkeb jälle ragisedes esile vanade taplejate metsikus, meeletu berserkeriviha. […] Mõte eelneb teole, nii nagu [[välk]] eelneb [[kõu]]ele. Saksa kõu on samuti sakslane ja ei ole väga vilgas ja läheneb pisut aeglase kõminaga; kuid ta tuleb tingimata, ja kui te kunagi raksumist kuulete, nagu veel iialgi maailma ajaloos pole raksunud, siis teadke: saksa äike on viimaks oma sihtmärki tabanud. Sellest mürinast langevad [[kotkad]] õhust surnult alla ja [[lõvi]]d kaugeimas Aafrika kõrbes roomavad, sabad sorgus, oma kuninglikesse koobastesse. Saksamaal lavastatakse näidend, millega võrreldes [[prantsuse revolutsioon]] näib süütu idüllina.

** [[Heinrich Heine]], "Religiooni ja filosoofia ajaloost Saksamaal", 1834, Eestindus: "Heinrich Heine. Valitud proosa", Tallinn: Eesti Raamat, 1967, lk 307–308 (tõlkinud E. Jung)

 

* Ema oli omal ajal rikkas [[perekond|perekonnas]] guvernandiks olnud, oli korra välismaalgi käinud, terve [[Saksamaa]] läbi sõitnud, ja tema [[silm]]is olid sakslased üksainus nosu[[piip]]e suitsetav ja läbi [[hammas]]te sülitav poesellide, käsitööliste ja kaupmeeste kari või siis need keppsirged sõduri moega ohvitserid ja äripäevaste nägudega ametnikud, kes kõlbavad ainult musta [[töö]]d tegema, hoolsalt [[raha]] kokku kraapima, labast korda pidama, [[igavus|igavat]], reeglipärast [[elu]] elama ja pedantlikult kohust täitma — kõik need pürjelid oma nurgelise olekuga, suurte, karedate [[käsi|kätega]], filisterlikult värske jumega ja jõhkra kõnepruugiga.

:"Ehi sakslast mismoodi tahes," mõtles ta, "anna talle ei tea kui peen ja [[valge]] [[särk]] selga, pangu ta [[saabas|lakksaapad]] jalga, tõmmaku kas või [[kollane|kollased]] [[kinnas|kindad]] kätte, ikka on ta nagu juhtnahast tehtud; valgetest kätistest paistavad karedad punased käed ja elegantsest ülikonnast vaatab vastu [[pagar]] või heal juhul puhvetipidaja. Need karedad käed otse nõuavad naasklit või vähemalt orkestrandi [[viiul]]ipoognat."

 

 

* Üleüldiselt tuttav tõeasi on, et [[sakslane]] kunagi väljaspool [[rahvus]]t seista ei suuda. Kõik, mis teda huvitab, huvitab teda kõigepealt kui sakslast. Mis ta tunneb, seda tunneb ta kui sakslane. Ükskõik, millest sakslane kirjutab: olgu see [[filosoofia]] või [[teadus]]line teooria, kirjutagu ta [[sport|spordi]] ja õhuvannide, [[rahvamajandus]]e, [[karskus]]e, [[lastekasvatus]]e või [[stenograafia]] üle, ikka vaatab ta asja peale rahvusliselt seisukohalt: ''wir Deutsche...'' see on alati väljamineku punkt.

 

 

 

* Kevad on [[Rooma]]s arenenud juba nii kaugele, et paljud tavernad on tõstnud lauad välja [[aed]]a [[puu]]de alla. Kui ma ühest sellisest oaasist mööda läksin, kuulsin korraga tuttavat üliõpilas[[laul]]u:

:''Meum est propositum''

:''in taberna mori…''

:Olin kohe kindel, et need pidid olema sakslased, sest ükski teine [[rahvas]] ei tarvita [[ladina keel]]t ainult lõbu pärast.

* [[Karl Ristikivi]], "[[Rooma päevik]]", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1976, lk 90