Keel: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
6. rida:
==Proosa==
* Meie keel on kas mehaaniline, atomistlik või dünaamiline. Tõeliselt poeetiline keel peab aga olema orgaaniline, elav. Kui sageli tajutakse sõnade [[vaesus]]t, kui tahetakse tabada mitut ideed ühe hoobiga.▼
** [[Novalis]], "Aforisme ja fragmente". Tlk Krista Räni. LR 2006/19, lk 17▼
* Kes võõraid keeli ei oska, see ei tea midagi ka oma keelest. (lk 45)
* [[Tõlkimine|Tõlkimisel]] peab süvenema kuni tõlgitamatuni; alles siis tajutakse võõrast rahvast ja võõrast keelt. (lk 45)
23. rida ⟶ 28. rida:
:"Ja seda sa nimetad keeleks?"
* [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kakskümmend aastat hiljem]]", tlk [[Henno Rajandi]], 2008, lk 72
▲* Meie keel on kas mehaaniline, atomistlik või dünaamiline. Tõeliselt poeetiline keel peab aga olema orgaaniline, elav. Kui sageli tajutakse sõnade [[vaesus]]t, kui tahetakse tabada mitut ideed ühe hoobiga.
▲** [[Novalis]], "Aforisme ja fragmente". Tlk Krista Räni. LR 2006/19, lk 17
35. rida ⟶ 36. rida:
* Kui keel on vaid rüü, siis kulub ta räbalaks või läheb moest ära. Senikaua võib veel inimeste hulgas liikuda. Smoking ei tee kedagi surematuks, populaarseks aga küll. Ent mida kannavad viimasel ajal noored härrasmehed? Keelt, mis koosneb vaid epiteetidest! Rüüd, mis pole tehtud kangast, vaid üleni nööpidest!
** [[Karl Kraus]], "Aforisme". Tõlkinud Krista Läänemets. [[LR]] nr 31/1999, lk 68
* Keele [[ilu]] mõõdupuuks on peamiselt vokaalide (eriti pikkade) rohkus, õigemini vokaalide — konsonantide vahekord. Mida rohkem keeles esineb vokaale ja helilisi konsonante (l, m, n, r, v), seda ilusamaks ja kõlavamaks peetakse keelt. Vastupidi: vokaalide vähesus (esinemine sõnas) ja helitud konsonandid (sch, sh, š, tš jt.), millest eriti rikkad vene, inglise ja saksa keel, teevad keele vähemkõlavaks.▼
: Kahjuks ei osata meil veel küllaldaselt hinnata keele ilu ega ülesannet. Pole jõutud veel arusaamisele, et tarbekeele kõrval võiks olla ka ilukõlalisem väljendusvahend — peensuseni väljaarendatud luulekeel.▼
* Kui tahame aga püsida iseseisva rahvana — milles pole vist kahtlustki — ning teenida üldinimlikku [[kultuur]]i oma kõrgeima aarde — keelega, siis oleks juba ammu aeg aru saada, et tee [[igavik]]ku viib korraliku, veatu, puhta ja kõlava keele kaudu. ▼
** Kristjan Meikop, "Enam tähelepanu õigele keelele!", Eesti Noorus, 11/1938, lk 399-400▼
* Nii negatiivne [[teoloogia]] kui ka [[dekonstruktsioon]] veenavad meid, et inimlikust keelest ei vii välja ühtegi legaalset teed kõrgema [[reaalsus]]e mõistmiseks, et keelel puudub transtsendentne väljund, mistõttu ta viitab vaid iseenesele, inimliku märgisüsteemi enam või vähem korrastatud stiihiale.
** [[Jaan Undusk]], "Maagiline müstiline keel". Virgela, 1998, lk 17
* Iga eluvaldkond, kus keel aktiivselt kasutuses pole, on sammuke selle keele väljasuremise poole.▼
** [[Arvi Tavast]], [http://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2002_1/OK_2002-1_06.pdf "Inglise keel polegi veel võitnud"] Oma Keel, 1/2002▼
45. rida ⟶ 56. rida:
** [[Valdur Mikita]], "Metsik lingvistika". Grenader 2008
* Keele grammatiline vundament on keha projektsioon [[aeg|ajas]] ja ruumis.▼
** Valdur Mikita, "Lingvistiline mets". Välgi metsad 2013, lk 63▼
* Keel jaguneb kirjaks (nähtav sõna), [[kõne]]ks (kuuldav sõna) ja [[sisekõne]]ks (vaikne sõna). Inimkonna progress põhineb kirjal, nähtava sõna võidukäigul. Kõne pole ajaloo vältel eriti muutunud, kui välja arvata selle levitamise viisid ([[ringhääling]]). Kuid vaikset sõna on tabanud mandumine. Meil puuduvad igasugused mõistlikumat sorti [[idee]]d, mida vaikse sõnaga peale hakata.
50. rida ⟶ 63. rida:
▲* Keele grammatiline vundament on keha projektsioon [[aeg|ajas]] ja ruumis.
* 2012. aastal võitis mononäidendite võistluse [[Tõnu Õnnepalu]] "Vennas" (Eesti Draamateater, 2014, lav [[Aleksander Eelmaa]]), kirjutatud kahe [[Hiiumaa]] venna autentse [[kirjavahetus]]e põhjal. Üks Ameerikas ja teine Kõrgessaares, peeti mitu aastakümmet kirja teel sidet — Ameerikast Hiiumaale saadetud kirjad sattusid Tõnu Õnnepalu kätte. Hiiu keelt tundva kirjaniku käes kõnelevad nad muu hulgas ka kui hämmastav tunnismärk sellest, kuidas keele enda [[poeesia]]l on oma lugu rääkida. (lk 76)▼
▲** Valdur Mikita, "Lingvistiline mets". Välgi metsad 2013, lk 63
** [[Ene Paaver]], "Kohvi tuleb juua, mitte ära juua", rmt: "Eesti näitekirjanduse 20 aastat", 2014, lk 67-88▼
58. rida ⟶ 72. rida:
* Ainus võimalik viis keelt "säilitada" on panna kirja selles keeles mõni niisugune tekst, mõni piibel või homeros, mida tulevased sugupõlved ikka ja ikka veel uurida tahavad. See keel ise on siis muidugi ammu juba "surnud" keel, seda ei kõnele enam keegi, aga kirjatähtedes, värssides, lausetes ja lugudes "elab" ta tõesti edasi. Elab, sest et elavad seda tarvitavad. Aga see on järelelu, elu pärast surma. Elavat keelt säilitada on võimatu, sest elava keele üheks omaduseks on muutumine. Tal pole igavest vormi. Iga kirjakeel on tegelikult juba surnud keel.
** [[Tõnu Õnnepalu]], "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". EKSA 2019, lk 307
▲* Iga eluvaldkond, kus keel aktiivselt kasutuses pole, on sammuke selle keele väljasuremise poole.
▲** [[Arvi Tavast]], [http://www.emakeeleselts.ee/omakeel/2002_1/OK_2002-1_06.pdf "Inglise keel polegi veel võitnud"] Oma Keel, 1/2002
67. rida ⟶ 77. rida:
* Nii nagu [[surm]]a hinda tuleks küsida surnutelt, saaksime keele [[väärtus]]t ehk kuidagi [[mõõtmine|mõõta]] vaid selle kaudu, milline on keele kadumise hind.
** [[Tarmo Soomere]], [https://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/3422 "Rahvusülikool ehk oksüümoron kuubis"] UT, 11/2019
▲* Keele [[ilu]] mõõdupuuks on peamiselt vokaalide (eriti pikkade) rohkus, õigemini vokaalide — konsonantide vahekord. Mida rohkem keeles esineb vokaale ja helilisi konsonante (l, m, n, r, v), seda ilusamaks ja kõlavamaks peetakse keelt. Vastupidi: vokaalide vähesus (esinemine sõnas) ja helitud konsonandid (sch, sh, š, tš jt.), millest eriti rikkad vene, inglise ja saksa keel, teevad keele vähemkõlavaks.
▲: Kahjuks ei osata meil veel küllaldaselt hinnata keele ilu ega ülesannet. Pole jõutud veel arusaamisele, et tarbekeele kõrval võiks olla ka ilukõlalisem väljendusvahend — peensuseni väljaarendatud luulekeel.
▲* Kui tahame aga püsida iseseisva rahvana — milles pole vist kahtlustki — ning teenida üldinimlikku [[kultuur]]i oma kõrgeima aarde — keelega, siis oleks juba ammu aeg aru saada, et tee [[igavik]]ku viib korraliku, veatu, puhta ja kõlava keele kaudu.
▲** Kristjan Meikop, "Enam tähelepanu õigele keelele!", Eesti Noorus, 11/1938, lk 399-400
* Keelemaastikul mängivad peegeldused ja peeglitagune ilm iseäranis keerulist rolli.▼
* Küllap on keelega nagu paljude asjadega: õpid seda hindama alles siis, kui jääd sellest ilma.▼
** [[Heili Sepp]], [http://www.vikerkaar.ee/archives/26248 "Killustatud kogemuste Narva"] Vikerkaar, mai 2020▼
91. rida ⟶ 90. rida:
▲* Keelemaastikul mängivad peegeldused ja peeglitagune ilm iseäranis keerulist rolli.
▲* 2012. aastal võitis mononäidendite võistluse [[Tõnu Õnnepalu]] "Vennas" (Eesti Draamateater, 2014, lav [[Aleksander Eelmaa]]), kirjutatud kahe [[Hiiumaa]] venna autentse [[kirjavahetus]]e põhjal. Üks Ameerikas ja teine Kõrgessaares, peeti mitu aastakümmet kirja teel sidet — Ameerikast Hiiumaale saadetud kirjad sattusid Tõnu Õnnepalu kätte. Hiiu keelt tundva kirjaniku käes kõnelevad nad muu hulgas ka kui hämmastav tunnismärk sellest, kuidas keele enda [[poeesia]]l on oma lugu rääkida. (lk 76)
▲* Küllap on keelega nagu paljude asjadega: õpid seda hindama alles siis, kui jääd sellest ilma.
▲** [[Ene Paaver]], "Kohvi tuleb juua, mitte ära juua", rmt: "Eesti näitekirjanduse 20 aastat", 2014, lk 67-88
▲** [[Heili Sepp]], [http://www.vikerkaar.ee/archives/26248 "Killustatud kogemuste Narva"] Vikerkaar, mai 2020
==Luule==
| |||