* Kui mõtlen oma hilisematele tõdemustele ja ''Wertung''<nowiki>'</nowiki>itele - võib-olla tõesti juba siit sain selle hoiaku, et eksistentsiaalsed väärtused ja probleemid on inimese elus sügavamalt määravad kui sotsiaalpoliitilised tingitused. Tänapäeva eesti kirjandusmõtte aktivistid tähtsustavad vastupidi esmasena kirjaniku poliitilist maailmavaadet ja eksplitsiitseid väärtushinnanguid punase-valge teljel. Asi pole üksnes selles, et rahvusluse aate nimel platsi puhtaks lööja satub ühtesamasse mõtlemistüüpi inimvaenuliku bolševismiga. Poliitika on ise, oma olemuses, liiga valjuhäälne ja ühetähenduslik, et olla kirjanduse jõujooneks või sisukandjaks. (lk 23)
* Tagantjärele olen püüdnud ära arvata, miks lugesin rohkem algupärast kui tõlkelist uudisproosat. Olid ju olemas Nobeli laureaatide ja Põhjamaade sari. Asi oli ehk 1930-ndate tõlkekirjanduse keeles: see oli üldjuhul eesti kirjanike omast kehvem. Praegu on asjalood vastupidiseks pööranud ja me ei jõua küllalt kiita professionaalsete tõlkijate virtuooslikkust ning tööeetikat. Siis aga — puine, hooletult kiirustav, kohmakate tõlkevastete ja võõrapärase süntaksiga. Mõttepause tuli pidada isegi ainult lausungi elementaarseks mõistmiseks. Et seesugust teksti küündimatuks hinnata, piisas loomulikust keeletundest. (lk 24)
* Peaaegu iga tööd[[töö]]d saab endale huvitavaks teha. (lk 29)
* Näiteks [[luule]] analüüsi[[analüüs]]i mõttekusse, isegi võimalikkusse ma ei usu tänapäevani. Luule räägib keeles, mida ei oska keegi ega miski peale tema. (lk 32)
* Olin just teinud ülikoolis marksismi riigieksamiriigi[[eksam]]i Reimani nimelisele õppejõule, keda hüüti Kummkäeks. See oli Julk-Jüri moodi, tavatses öelda, et armas laps, mis te võltsite, sellel Lenini teose leheküljel ei seisa mitte "ja", vaid "ning". (lk 34)
* Kuna mina tahtsin teha tööd kriitikast[[kriitika]]st, siis oli üheks eksamiks terve eesti kriitika ajalugu ja teiseks ajajärk, kuhu ma kavatsesin maanduda - Eesti aeg või, nagu tollal nimetati, kodanlik Eesti. Ülikoolis olime saanud selle perioodi kirjanduse alal väga vähe õppust: neli n.-ö. punast luuletajat - [[Johannes Vares|Barbarus]], [[Jaan Kärner|Kärner]], [[August Alle|Alle]], [[Johannes Semper|Semper]], natuke [[Oskar Luts|Lutsu]] ja Tammsaaret[[Tammsaare]]t. Muud peaaegu ei olnud. (lk 35, jutt 1950ndate teisest poolest)
* Ma olen hiljem entsüklopeediate[[entsüklopeedia]]te erinevate väljaannete jaoks eesti kirjandusest artikleid tehes akadeemilist kirjanduslugu [EKBL] kasutanud ja ütleksin, et I ja IV köide on küllaltki kasutatavad. Et kõige kiuste on õnnestunud päris palju olemuslikku edasi anda. Kuigi tühi pada seal kõrval kogu aeg kõmiseb ja kuigi kehtisid sellised proportsiooni reeglid, et Gailitist[[August Gailit|Gailit]]ist ei tohtinud pikemalt kirjutada kui näiteks Kärnerist. (lk 44-45)
* Järgmise kirjandusloo tegijail on meie raamatust vähemalt materjali võtta ja korralik [[bibliograafia]]. [[Karl August HermanniHermann]]i kirjanduslugu on palju naerdud, aga ikka läheb teda aeg-ajalt vaja. Ideoloogilise hinnangu[[hinnang]]u [[kramp]] on kahjuks Eesti Vabariiki kaasa tulnud. Räägitagu pealegi, et väikerahva kirjandus on poliitilisem kui suurte oma, aga niiviisi, krambis olles, jääme vaeseks ja nälga. (lk 47)
* Mulle meeldib [[intertekstuaalsus]]. See pole kauge klassikalisest komparativistikast ja allikakriitikast[[allikakriitika]]st, millega professor [[Gustav Suits|Suitsu]] koolkond alustas ärkamisaja kirjanduse metoodilist läbitöötamist ja mis sobibki ehk üsna hästi tervele eesti kirjandusele, kus on ju niipalju sekundaarseid loomeimpulsse, teadlikke ja ebateadlikke laene[[laen]]e suurematest kirjandustest. Allikakriitika kollitas "plagiaatide[[plagiaat]]ide paljastamisega", ja mitte ainult Lauluisa, Kirjaneitsit ja Postipapat. Toonaste arusaamade juures tähendas see loomingulist nullimist ja selle ees värises isegi tema paavstlik kõrgeausus [[Tuglas]]. Intertekstuaalsus, rahuldudes allikate tuvastamise, tüpoloogiliste sarnasuste ja paralleelsuste osutamisega, on laenud legaliseerinud, nähes nendes mitte [[kuritegu|kuriteo]] koosseisu, vaid kunstide loomulikku universaalset elamisviisi. (lk 57)
* Iseenda puhu]puhul olen ammu märganud (mis kehtib arvatavasti ka laiemalt empiiriku tüüpi uurijate kohta), et teema ja tööhüpoteesitöö[[hüpotees]]i püstitamine ei alga meetodist[[meetod]]ist ega teooriast[[teooria]]st, vaid ootamatust leiust algallikas - mõnest kujundist vms. teoses eneses ja/või selle retseptsioonis. Induktsioon on primaarne, kuna teooria ei ole tunnetuse eesmärk, vaid abivahend, tööriist konkreetse kirjandusnähtuse (kui subjekti) paremaks tunnetamiseks. Prillid või luup, mitte silmad. (lk 58)
* [[Kirjanik]] on inimese tundjana targem ja eetilisem kui [[psühholoog]]. Tema meetodid on ausamad. Kuidas ta ka oma tegelaskujusid[[tegelaskuju]]sid ei fabuleeriks ~ sünteesiks ~ elust maha kirjutaks jne., tema ei konstrueeri suletud süsteeme, mille lahtritesse klassifitseeruks terve [[inimkond]]. (lk 59)
==Välislingid==
|