Kristjan Jaak Peterson: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
[[Pilt:Kristjan Jaak Peterson.jpg|thumb|Kristjan Jaak Peterson (Franz Burchard Dörbecki akvatinta, 19. saj)]]
'''Kristjan Jaak Peterson''' (14. märts 1801 – 4. august 1822) oli [[eesti]] [[kirjanik]] ja tõlkija.
==Luule==
Väljaandest Kristjan Jaak Peterson, [https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/15045 "Laulud, päevaraamat ja kirjad"] (1922)
<poem>
Ära kustuma peab
Sinise taeva silma
Selge kullane valgus
Ning koidupiire lilleke
Viimati ära närtsima
Ja leinavarjuks saama,
Kui Jumala võimus
Nende vastu on tõusmas.
Aga sa, inimeste vaim,
Jumala vaimukuju,
Kui maailm põrutud
Sinu ümber müriseb:
Igaveses elus oled
Sina Jumalat vaatamas.
</poem>
* "Inimene", lk 39-40
<poem>
Kas siis meie maa keel,
Mis kui tasane ojake
Oma ilu tundmata
Läbi heinama sinise
Taeva kullases tules
Rahuga on joosklemas,
Ja toreda häälega,
Oma rammu tundmata,
Taeva müristamisega
Kui meri on hüüdmas;
Kas siis selle maa keel
Laulutules ei või
Taevani tõustes üles
Igavikku omale otsida?
</poem>
* "Kuu", lk 43-44
<poem>
Sina, surmata vaim,
Teise vaimu kuju
Meele sügavuses kandes,
Ei sa karda vihase
Mere tõusvaid laineid,
Ei taeva müristamist,
Mis rankude sülesta
Paistevat tulda on viskamas
Nõdra sureliku pääle.
Igavesti elades
Oled sa igavesti
Armastamas oma
Armastavat sõpra!
</poem>
* "Sõprus", lk 48-49
<poem>
Põllumaa on joomas,
Maada joovad metsad,
Oja annab juua
Sinimeri suule;
Päev on joomas merda,
Kuu on joomas päeva.
Mind mu sõber sõimab,
Et ma tahan juua.
</poem>
* "Ma pean jooma", lk 52
<poem>
Nõnda, o inimene,
Kui kurbuse udu
Sinu ümber on ujumas
Ning hauasse langemas
Rõõmu kullane valgus:
Siis su silmade ette,
Taevalaps, Jumala
Juurest, lootus, on astumas,
Mis kullase sõrmega
Näitmas on sinule
Vaimude isamaa valgust.
</poem>
* "Lootus", lk 54
<poem>
Nii kui valguse allikas
Seisab austud laulja
Oma vendade keske'ella.
Kärgatab pikne —
Ja metsad on vait:
Laulja on tõstamas
Oma häält, valamas
Hingesta laulukastet.
Ja tema ümber,
Vait kui merekaljud,
Rahvad on kuulamas.
</poem>
* [[Laulja]], lk 63
<poem>
Neiukene, noorekene,
Sind ma tahan võttada
Lilleks oma voodielle,
Päikseks oma südamele.
Sa ju oled peenikene
Nii kui noori metsa tamme,
Mis siin kasvab vilulla.
Juuksed sul on kuldaojad;
Hella palge on nii valge
Kui on talve lumehange,
Tema pääle aga paistab
Kõige noorem koidupiire. .
Suu on nii kui roosilille,
Suu on laulu allikas.
Nii kui mesilane lendab
Kena roosi lõhna poole:
Nõnda tahan mina lenda
Suuda sulle andemaie.
</poem>
* [[Jaagu laul]]. Ta istub üksi mäe peal. lk 67
<poem>
Kui on ära kustumas
Valguse allika
Viimane tuleoja
Ja koidupiire roosililli
Närtsimas surma varju'ella,
Siiski jääb igavesti
Armastuse valgus
Minu ja Alo meelesse.
Surma varjule minema
Peab maarahva laulja.
Järele jäävad tema
Laulud armsale rahvale,
Järele jääb lauludes
Armsa Alo nimi,
Hella vanemate kiitus.
</poem>
* "Martin Lutheruse päeval", lk 69
| |||