Kangelane: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
20. rida:
* Muide, [[sõda]] ja [[okupatsioon]] paiskasid kiiresti segamini tavaks kujunenud elulaadi. Ükspuha, kas oli [[suvevaheaeg]] või kooliaeg, aga Daniel — see 1940.—1945. aasta omapärane [[kentaur]] —, kes oli oma [[jalgratas|jalgrattaga]] nagu kokku kasvanud, kattis need kuuskümmend kilomeetrit Pariisist kuni külani ühe hooga. Ja kui ta läks isa vaatama, siis kakskümmend kilomeetrit veel lisaks. Kooliõpilase kohta oli tal rohkesti vaba aega: nii talvel kui ka suvel aina oma jalgrattaga teel! Ent neil segastel aegadel oli võib-olla [[lütseum]]iski kõik pea peale pööratud nagu mujalgi. Ja täiesti arusaadav, et Danieli õel, lillemüüjal Dominique'il, aga samuti ka Danielil endal, Dominique'i mehel ja nende väiksekesel oli toiduga raskusi. Ja nii tuligi Danielil käia külas söögikraami toomas. Aga 1944. aastal, kui bošid Danieli dokumentide kontrollimiseks teel kinni pidasid, leidsid nad või ja [[muna]]de alt [[korv]]ist, mis oli seotud jalgratta pakiraamile, kahtlustäratavat materjali: trükivärvi ja täiesti uusi [[tampoon]]e. Martine'i küla naabruses asuva suure [[alev]]i meer — selle alevi lähedal asetsevas [[järv]]es oli hea [[ujumiskoht]], kuhu aga keegi enam suplema ei läinud, sest seal olid hakanud käima bošid koos häbitute naistega — kinnitas asjatult, et ta oli palunud Danieli tuua need asjad alevivalitsuse jooksva [[asjaajamine|asjaajamise]] tarbeks. Daniel saadeti Fresnes'i, ja kui vabastamine poleks tulnud õigel ajal... Kaheksateistkümneaastane Daniel, kes tulvas jõust ja [[elurõõm]]ust, oli mõistetud [[surm]]a. Ei puudunud palju, et temast oleks saanud noor [[märter]], kuid nüüd jäi ta vaid tavaliseks nooreks kangelaseks.
** [[Elsa Triolet]], "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962, lk 15-16
 
 
* Kunsti jõud: kangelaseks võib olla ka argpüks. (lk 34)
* Kes on tragöödia üle elanud, see ei olnud järelikult selle kangelane. (lk 35)
** [[Stanisław Jerzy Lec]], "Sugemata mõtted". Tõlkinud Aleksander Kurtna ja Arvo Valton. LR 48/1977
 
 
39. rida ⟶ 44. rida:
* [Reverend Marianne Maculyea:] "[[Väikelinn]]as ei peeta kangelaseks neid, kes lööjale teise põse ette keeravad."
** [[J. A. Jance]], "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 51
 
 
* Vimes pooleldi jooksis, pooleldi vankus hingeldades üle märgade tänavakivide. Aeg oli otsakorral.
:See ei saa ju nii minna, mõtles ta meeletult. Kangelane saabub alati viimasel hetkel, kuid see on ühtlasi just paras hetk. Ainult et see paras hetk oli ilmselt olnud viis minutit tagasi.
:Ja mina pole kangelane. Ma olen vormist väljas ja ma tahan napsi ja ma saan ainult käputäie dollareid kuus - ilma suletuti-rahata. Kangelase tasu pole selline. Kangelased saavad kuningriike ja printsesse ja nad treenivad regulaarselt ja kui nad naeratavad, välgatab valgus nende hammastelt vastu "klinks". On rajakad.
* [[Terry Pratchett]], "Vahid! Vahid!", tlk Allan Eichenbaum (2002), lk 307
 
 
47. rida ⟶ 58. rida:
* Need kaks sõna võtavad kokku [[monument|monumendi]] kaks peamist tähendust: laias laastus püstitatakse neid kas [[võit]]ude tähistamiseks – ausammas – või [[kaotus]]te [[lein]]amiseks – mälestusmärk. Harilikult nende kahe monumenditüübi vahel ülekannet ei toimu, kuigi teoreetiliselt pole see võimatu ja leiab näiteid monumentidest, kus leinamotiiv põimub kangelase motiiviga. Näiteks [[Esimene maailmasõda|esimese maailmasõja]] ohvritele pühendatud [[tundmatu sõdur]]i hauamonument.
** [[Marek Tamm]], intervjuu: Indrek Tark, [https://epl.delfi.ee/artikkel/90327067/ajaloolane-marek-tamm-poliitikutele-polegi-vaja-monumente-pustitada? "Ajaloolane Marek Tamm: poliitikutele polegi vaja monumente püstitada"] EPL, 01.07.2020
 
 
==Luule==