Inimene: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
7. rida:
:Alati vaid meie silmad, meie kujutlusviisid; [[loodus]] teab ise, ilma meieta, mida ta tahab ja mida ta on tahtnud.
* [[Johann Wolfgang Goethe]], "Aforisme". Tõlkinud [[Mati Sirkel]]. [[LR]] 33/1974, lk 58
* [Isabella kirjas Mrs. Deanile:] "Ma tahan sinult küsida kahte asja: esiteks, kuidas sul õnnestus säilitada lihtsat inimlikku [[kaastunne]]t, kui sa siin elasid? Mina ei suuda leida ühtki tundeelamusi, mida need inimesed siin minu ümber minuga jagaksid.▼
:Teine küsimus, mis mind väga huvitab, on järgmine: kas mr. Heathcliff on inimene? Kui nii, kas ta on hull? Ja kui ta seda pole, kas ta on siis [[kurat]]? Ma ei hakka rääkima põhjustest, miks ma seda küsin, kuid kui sa saad, ma palun sind väga, et sa selgitaksid mulle, kellega ma olen [[abiellumine|abiellunud]] — see tähendab siis, kui sa mind vaatama tuled."
** [[Emily Brontë]], "[[Vihurimäe]]", tlk Ester Jaigma, 1974, lk 136▼
21. rida ⟶ 27. rida:
*
* [Ants:] Inimene on
** [[Anton Hansen Tammsaare]], [https://et.wikisource.org/wiki/P%C3%B5rgup%C3%B5hja_uus_Vanapagan "
* "Mul on külm," niutsus Snowden. "Mul on külm."▼
* "Pole hullu. Mina pole kunagi teadnud, mida teha," kostis Rincewind õõnsa lõbususega. Ma olen veetnud kogu oma elu täielikus [[segadus]]es." Ta kõhkles. "Ma arvan, et seda kutsutakse inimeseks olemiseks või midagi sellist." ▼
:"Pole midagi," pomises Yossarian mehaaniliselt, liiga vaikselt, et teda kuulda olnuks. "Pole midagi." Ka Yossarianil oli külm ja ta värises kontrollimatult. Ta vaatles lootusetult seda sünget saladust, mille Snowden oli kõikjale mööda räpast põrandat laotanud ja kattus üle kere kananahaga. Tema [[soolikad|soolikates]] peituvat sõnumit oli lihtne lugeda. Inimene on [[mateeria]], see oligi Snowdeni saladus. Pilla ta aknast välja ja ta kukub. Pane ta põlema ja ta põleb. Mata ta maha ja ta mädaneb, nagu igasugu muugi [[prügi]]. Ilma [[vaim]]uta on inimene prügi. See oligi Snowdeni saladus. Kõik sõltub [[küpsus]]astmest.
** [[Terry Pratchett]], "Ürgsorts". Kaaren Kaer ja Karl-Martin Sinijärv, Varrak, 2001, lk 262▼
* [[Joseph Heller]], "Nõks-22", tlk [[Tiina Randus]], 2020, lk 565▼
* Kui [[kaugus|kaugel]] peab olema, et inimest vaadata? /---/ Kui sellelt kõige kaugemalt Vardatähtedest, mis paistab nagu minuskel [[majuskel|majusklite]] hulgas. /---/ See peaks olema tohutu kaugel ja need peaksid olema [[jumal]]a [[silm]]ad, et näha inimest, kes ta on, mitte kellena ta paistab iseenda tipult.
* Inimesed, kes ei vaja teisi inimesi, vajavad inimesi enda ümber veendumaks, et nad on sedasorti inimesed, kes teisi inimesi ei vaja. ▼
** [[Nikolai Baturin]], "Kuningaonni kuningas". Tallinn: Eesti Raamat, 1973, lk 121▼
** Terry Pratchett, "Maskeraad". Tõlkinud Triinu Pakk-Allmann. Varrak, 2005, lk 6▼
* Inimesed trammipeatuses vaatavad Palace'i akna taga einet võtvaid võõraid sama hajameelselt, nagu oleks see mingi igavapoolne [[film]]. Või lihtsalt teine maailm. Nad kohtuvad selleks hetkeks, aga kokku ei saa iial. Nende [[elu]]d asuvad lihtsalt korraks lähestikku. Nagu kaks kaarjoont, mis vastamisi ei puutu. (lk 127-128)▼
* [I]nimesed on muidu need, kes meie [[meeled|meeltel]] ei lase liiga teravaks minna, sest seda ei peeta üldiselt normaalseks. (lk 154)▼
** [[Tõnu Õnnepalu]], "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019▼
* "Inimene on üritus, mille vastu töötavad aeg, [[paratamatus]], juhus ning nõme ja aiva kasvav hulga primaat," ütles filosoof rahulikumalt. "Inimesed tapavad inimese."
** [[Marguerite Yourcenar]], "Opus nigrum". Tõlkinud Merike Riives, 1982, lk 229
* [[Luud]] on tehtud mullast, veest ja õhust, aga [[hing]] tuvi kudrutusest, laste häältest, sinistest [[õhtu]]test ja sellest salapärasest [[energia]]st, mida inimesed üksteisest mööda minnes vahetavad. ▼
▲* "Pole hullu. Mina pole kunagi teadnud, mida teha," kostis Rincewind õõnsa lõbususega. Ma olen veetnud kogu oma elu täielikus [[segadus]]es." Ta kõhkles. "Ma arvan, et seda kutsutakse inimeseks olemiseks või midagi sellist."
** [[Tõnu Õnnepalu]], "Pariis (Kakskümmend viis aastat hiljem)". EKSA, 2019, lk 20▼
▲** [[Terry Pratchett]], "Ürgsorts". Kaaren Kaer ja Karl-Martin Sinijärv, Varrak, 2001, lk 262
▲* Inimesed, kes ei vaja teisi inimesi, vajavad inimesi enda ümber veendumaks, et nad on sedasorti inimesed, kes teisi inimesi ei vaja.
▲** Terry Pratchett, "Maskeraad". Tõlkinud Triinu Pakk-Allmann. Varrak, 2005, lk 6
* Inimene on inimeseks saanud ja püsib inimesena mitte tahteliselt - oma inimeseksolemine avastatakse tagantjärele ja siis pole enam midagi teha.
** [[Ülo Matjus]] esteetika loengus 2003. aasta sügissemestril. "Summa hvolkloristika, ehk, Tagasihoidlikke tähelepanekuid Tartu Ülikoolist (2002-2005)". Koostanud Tiit Kuuskmäe. Tartu, Mahetrükk, 2005
* Ta [Schwanneke] oli elav näide selle kohta, et inimest ei eristanud loomast mitte [[mõistus]], vaid ilmekas [[kõnevõime]]. (lk 126)▼
* Tema keha oli jõuetu. Pea nii raske. [[Aju]] oli meeletu energiaõgard. Näiteks [[meritupp]], selgrootu mereloom, jättis selle lihtsalt maha kohe, kui sai täiskasvanuks ja muutus paikseks. Meduusidel ei olnud ka aju. Nemad said elus hästi hakkama närvivõrgustiku abil. See [[pea]]. Juba sündimisel oli see liiga suur. Inimest polnud just kerge sünnitada. See liiga suur aju. Teadmiste salvesti, ülisuur nagu jääaegse hiigelhirve [[sarv]]ed, [[mammut]]i võhad, mõõkhammastiigri kihvad. Kuri [[saatus]]. [[Umbtänav]]. Millalgi. Mis sellest kasu oli? See teadmiste hunnik. See, mida me ei teadnud, ja see, mida me veel ei teadnud, ja kõik see, mida me tulevikus võiksime teada saada. Korrapäratu [[umbrohi]]. Siin ei aidanud mingi [[täienduskoolitus]]. Miski ei aidanud järjele. Kõik muutus aina komplekssemaks ja keerulisemaks. (lk 135)▼
* Juba asjaolu, et inimene pidi käima koolis, kõneles tema konstruktsiooni puudulikkusest. Peaaegu kõik teised loomad olid kohe sündides valmis. Eluks valmis. See oli neile jõukohane. Paari tunni pärast seisid nad juba oma jalgadel. Inimesed seevastu jäid kogu eluks ebaküpseks. Puudulikud olevused. Viletsakesed. Füsioloogiliselt enneaegsed, kes saavutasid [[suguküpsus]]e. Looduse poolt ettevalmistamata. Alles lõpus said eluga ühele poole. Nii vanaks elati vaid seepärast, et õppida tuli lõpmatult palju. (lk 144)▼
* Inimene oli lapitöö, vanade tükkide summa, ajutine nähtus, mis hädiselt funktsioneeris, täis üleliigseid tunnuseid. Me vedasime [[minevik]]ku endaga kaasas. Minevik muutis meid selleks, kes me olime, ja meil tuli sellega hakkama saada. Elu ei olnud võitlus, see oli koorem. Seda tuli kanda. Nii hästi kui võimalik. Seda [[ülesanne]]t tuli täita esimesest hingetõmbest alates. Inimesena olid sa alati tööl. Keegi ei surnud [[haigus]]e, vaid mineviku kätte. Mineviku kätte, mis ei olnud meid selliseks [[olevik]]uks ette valmistanud. (lk 156)▼
** [[Judith Schalansky]], "Kaelkirjaku kael", tlk Eve Sooneste, 2012▼
57. rida ⟶ 74. rida:
▲* Inimesed trammipeatuses vaatavad Palace'i akna taga einet võtvaid võõraid sama hajameelselt, nagu oleks see mingi igavapoolne [[film]]. Või lihtsalt teine maailm. Nad kohtuvad selleks hetkeks, aga kokku ei saa iial. Nende [[elu]]d asuvad lihtsalt korraks lähestikku. Nagu kaks kaarjoont, mis vastamisi ei puutu. (lk 127-128)
* Lõppude lõpuks pole inimene [[loom]]ast või [[muumitrollid|muumitroll]]ist taibukam olend – ta mõistab lihtsalt paremini [[valetamine|valetamise]] kunsti.▼
▲* [I]nimesed on muidu need, kes meie [[meeled|meeltel]] ei lase liiga teravaks minna, sest seda ei peeta üldiselt normaalseks. (lk 154)
** [[Heidi Iivari]], [https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/mitte-ainult-finlandiast/ "Mitte ainult Finlandiast"], Sirp, 04.12.2020▼
▲** [[Tõnu Õnnepalu]], "Lõpmatus. (Esimene kevad)", Eesti Keele Sihtasutus, 2019
▲* [[Luud]] on tehtud mullast, veest ja õhust, aga [[hing]] tuvi kudrutusest, laste häältest, sinistest [[õhtu]]test ja sellest salapärasest [[energia]]st, mida inimesed üksteisest mööda minnes vahetavad.
▲* Ta [Schwanneke] oli elav näide selle kohta, et inimest ei eristanud loomast mitte [[mõistus]], vaid ilmekas [[kõnevõime]]. (lk 126)
▲* Tema keha oli jõuetu. Pea nii raske. [[Aju]] oli meeletu energiaõgard. Näiteks [[meritupp]], selgrootu mereloom, jättis selle lihtsalt maha kohe, kui sai täiskasvanuks ja muutus paikseks. Meduusidel ei olnud ka aju. Nemad said elus hästi hakkama närvivõrgustiku abil. See [[pea]]. Juba sündimisel oli see liiga suur. Inimest polnud just kerge sünnitada. See liiga suur aju. Teadmiste salvesti, ülisuur nagu jääaegse hiigelhirve [[sarv]]ed, [[mammut]]i võhad, mõõkhammastiigri kihvad. Kuri [[saatus]]. [[Umbtänav]]. Millalgi. Mis sellest kasu oli? See teadmiste hunnik. See, mida me ei teadnud, ja see, mida me veel ei teadnud, ja kõik see, mida me tulevikus võiksime teada saada. Korrapäratu [[umbrohi]]. Siin ei aidanud mingi [[täienduskoolitus]]. Miski ei aidanud järjele. Kõik muutus aina komplekssemaks ja keerulisemaks. (lk 135)
▲* Juba asjaolu, et inimene pidi käima koolis, kõneles tema konstruktsiooni puudulikkusest. Peaaegu kõik teised loomad olid kohe sündides valmis. Eluks valmis. See oli neile jõukohane. Paari tunni pärast seisid nad juba oma jalgadel. Inimesed seevastu jäid kogu eluks ebaküpseks. Puudulikud olevused. Viletsakesed. Füsioloogiliselt enneaegsed, kes saavutasid [[suguküpsus]]e. Looduse poolt ettevalmistamata. Alles lõpus said eluga ühele poole. Nii vanaks elati vaid seepärast, et õppida tuli lõpmatult palju. (lk 144)
▲* Inimene oli lapitöö, vanade tükkide summa, ajutine nähtus, mis hädiselt funktsioneeris, täis üleliigseid tunnuseid. Me vedasime [[minevik]]ku endaga kaasas. Minevik muutis meid selleks, kes me olime, ja meil tuli sellega hakkama saada. Elu ei olnud võitlus, see oli koorem. Seda tuli kanda. Nii hästi kui võimalik. Seda [[ülesanne]]t tuli täita esimesest hingetõmbest alates. Inimesena olid sa alati tööl. Keegi ei surnud [[haigus]]e, vaid mineviku kätte. Mineviku kätte, mis ei olnud meid selliseks [[olevik]]uks ette valmistanud. (lk 156)
▲** [[Judith Schalansky]], "Kaelkirjaku kael", tlk Eve Sooneste, 2012
▲* Lõppude lõpuks pole inimene [[loom]]ast või [[muumitrollid|muumitroll]]ist taibukam olend – ta mõistab lihtsalt paremini [[valetamine|valetamise]] kunsti.
▲* Kui [[kaugus|kaugel]] peab olema, et inimest vaadata? /---/ Kui sellelt kõige kaugemalt Vardatähtedest, mis paistab nagu minuskel [[majuskel|majusklite]] hulgas. /---/ See peaks olema tohutu kaugel ja need peaksid olema [[jumal]]a [[silm]]ad, et näha inimest, kes ta on, mitte kellena ta paistab iseenda tipult. (lk 121)
▲** [[Heidi Iivari]], [https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/mitte-ainult-finlandiast/ "Mitte ainult Finlandiast"], Sirp, 04.12.2020
▲** [[Nikolai Baturin]], "Kuningaonni kuningas". Tallinn: Eesti Raamat, 1973
▲* [Isabella kirjas Mrs. Deanile:] "Ma tahan sinult küsida kahte asja: esiteks, kuidas sul õnnestus säilitada lihtsat inimlikku [[kaastunne]]t, kui sa siin elasid? Mina ei suuda leida ühtki tundeelamusi, mida need inimesed siin minu ümber minuga jagaksid.
▲:Teine küsimus, mis mind väga huvitab, on järgmine: kas mr. Heathcliff on inimene? Kui nii, kas ta on hull? Ja kui ta seda pole, kas ta on siis [[kurat]]? Ma ei hakka rääkima põhjustest, miks ma seda küsin, kuid kui sa saad, ma palun sind väga, et sa selgitaksid mulle, kellega ma olen [[abiellumine|abiellunud]] — see tähendab siis, kui sa mind vaatama tuled." (lk 136)
▲** [[Emily Brontë]], "[[Vihurimäe]]", tlk Ester Jaigma, 1974
▲* "Mul on külm," niutsus Snowden. "Mul on külm."
▲:"Pole midagi," pomises Yossarian mehaaniliselt, liiga vaikselt, et teda kuulda olnuks. "Pole midagi." Ka Yossarianil oli külm ja ta värises kontrollimatult. Ta vaatles lootusetult seda sünget saladust, mille Snowden oli kõikjale mööda räpast põrandat laotanud ja kattus üle kere kananahaga. Tema [[soolikad|soolikates]] peituvat sõnumit oli lihtne lugeda. Inimene on [[mateeria]], see oligi Snowdeni saladus. Pilla ta aknast välja ja ta kukub. Pane ta põlema ja ta põleb. Mata ta maha ja ta mädaneb, nagu igasugu muugi [[prügi]]. Ilma [[vaim]]uta on inimene prügi. See oligi Snowdeni saladus. Kõik sõltub [[küpsus]]astmest. (lk 565)
▲* [[Joseph Heller]], "Nõks-22", tlk [[Tiina Randus]], 2020
==Draama==
| |||