Inimene: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
11. rida:
* [Isabella kirjas Mrs. Deanile:] "Ma tahan sinult küsida kahte asja: esiteks, kuidas sul õnnestus säilitada lihtsat inimlikku [[kaastunne]]t, kui sa siin elasid? Mina ei suuda leida ühtki tundeelamusi, mida need inimesed siin minu ümber minuga jagaksid.
:Teine küsimus, mis mind väga huvitab, on järgmine: kas mr. Heathcliff on inimene? Kui nii, kas ta on hull? Ja kui ta seda pole, kas ta on siis [[kurat]]? Ma ei hakka rääkima põhjustest, miks ma seda küsin, kuid kui sa saad, ma palun sind väga, et sa selgitaksid mulle, kellega ma olen [[abiellumine|abiellunud]] — see tähendab siis, kui sa mind vaatama tuled."
71. rida:
* Usun, et inimese kõige olulisem tegevus on salvestada, kogeda, olla vaatleja. See on ilmselgelt palju sügavam elutõde kui millegi loomine, kordasaatmine, muutmine või sekkumine. Kuid selle taipamine võtab [[aeg]]a. (lk 64)
* Inimese mõtteviisi tuleb tagasi tuua mastaapsus nii ajas kui ka ruumis. Tuleb rohkem ette võtta asju, mille [[vili|viljad]] küpsevad alles tuhandete aastate pärast. Selle taustal õitseb aimdus [[teadvus]]e nähtamatust niidistikust, [[universum]]i mõtlevast risoomist, mis ulatub läbi kõiksuse ja mille üks esinemisvorme on surelik inimene, tilluke ja vapper nagu püksinööp. (lk 66-67)
* Tänapäevaste teadmiste valguses võiks inimese määratlus seega välja näha umbes niisugune. Inimene on muinasjutuline olevus, kes on loodud tähetolmust, päikesest, tuuleõhust, ookeaniveest, kividest, mikroobidest, seentest, rohukõrtest, hiirtest, jumalasõnast, Lermontovi surematutest värssidest, kvantmehaanikast, armastusest, parasiitidest, praekartulitest, kaladest, emakeelest, kurbusest, kirest, unenägudest, ilumeelest, kättemaksust, viirastustest, aritmeetikast, huumorimeelest, närvirakkudest ja lõputust igatsusest irratsionaalsete asjade järele. (lk 117-118)
** [[Valdur Mikita]], "Lingvistiline mets", Välgi metsad, 2013
| |||