Kilekott: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Pilt |
Resümee puudub |
||
2. rida:
'''Kilekott''' on õhuke surnud dinosaurustest valmistatud kott, 20. sajandi keskpaigast alates üldlevinud tarbeese ja keskkonnaprobleem.
==Proosa==
* [[Romaan]]is leidub hulganisti [[laps]]e pilgu läbi nähtud [[olme]]detaile (kilekotid, talongid, [[järjekorrad]], [[potipõllundus]], põrandaalune kaubavahetus jne), mida oleme juba kohanud, kes rõõmsa äratundmise, kes võõristusega, ka [[Sofi Oksanen|Oksaneni]] "[[Stalini lehmad]]es". Kui kolm aastat Katrinast vanem Sofi kirjeldab värvikalt oma lapsepõlve kilekoti-Eestit [[soomlased|soomlase]] pilgu läbi, siis Kalda lapstegelane annab ehedalt edasi tunnet, kuidas välismaalasi vaadati kui ebamaiseid olendeid, kes "toituvad värvilistest kommidest, [[lagrits]]ast, [[banaan]]idest ja suitsuvorstist ning joovad peale apelsinimaitsega Jaffa limonaadi" (lk 69).
** [[Marin Laak]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/romaan-eestist/ "Romaan Eestist"] Sirp, 27.02.2014 (Arvustus: [[Katrina Kalda]], "Jumalate aritmeetika". Tõlkinud Anti Saar. Varrak, 2013)
* Kõik algas igatsusest värviliste lääne kilekottide järele. Sügaval Brežnevi ajal oli Soome või isegi lda-Saksa päritolu plastikaatkott omamoodi vabaduse sümbol. Sealtsaadik algas idaeurooplaste vaikne ja pöördumatu transformatsioon kileinimesteks.
:Hiina plastmass tungib kõikjale. Isegi sajanditevanune heinategu vandus viimaks alla plasti võidukäigule. Puust rehapulkade ja heinakuhjade asemele tulid kuidagi märkamatult plastrehad ja hirmkoledad valgest kilest heinarullid. Oriendi tumedam pool rullib meist üle vaikse budanaeratuse saatel. Silorullid maastikul meenutavad mingi eelajaloolise koletise mune. Tuhande aasta pärast leiavad arheoloogid maapõuest veise kolba kõrvalt kummalised valged moodustised ja torkavad need puhastuspintsli varrega katki. August pahvab välja veidike paha haisu ja kole hiidmuna variseb põrmuks. Uurijad hoiavad hinge kinni ja püstitavad hüpoteesi, et need haisvad kookonid on eelajaloolise sauruse munad, kes pistsid nahka post-neandertali inimese. Tolle ajastu kultuurikiht nimetatakse ohtrate plastmassleidude järgi aga maksi-plastotseeniks.
** [[Valdur Mikita]], "Lingvistiline mets", 2013, lk 189
| |||