Päikesepaiste: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
5. rida:
* Inglise päikesepaiste ei ole usaldatav, [[kübar]]aid ähvardab alaline oht; ja kui istuda maha murule, võib enda ära külmetada. (lk 366)
** [[George Eliot]], "Veski Flossi jõel". Tõlkinud [[Valda Raud]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1983
* Poolsakslaste seas leiame me tõepoolest sisening väliselu vigaseks jäänud vorme ja eesti rahvanali on selle sotsiaalse inimklassi väga tabavalt kadakasakste nimega ristinud, et seda vigaseks jäämist mõista anda. See on suuremalt jaolt üks mandunud sugu. Aga veel õnnetumad on nende lapsed. Vanemad elatavad end veel oma emakeele järelejäänud raasudest, mida nad nooruses rääkisid, aga nende lapsed peavad niisugust keelt kuulma ja end niisuguses keeles edendama, mis on kõige viletsam abinõu noortele vaimudele mõjumiseks. Selles poolsaksa murrakus, selles kõige piiratumas, kõige vigaderikkamas, kõige ebamäärasemas ja kõige värvivaesemas kõigist keeltest on lihtsalt võimatu lapsi kasvatada. Kõige varasemast noorusest peale on vaim otsekui vangi pandud, tema osaks on kõige pisem liikumisvabadus, ta ei näe iial heledat päikesevalgust, ta kobab pimeduses ringi ning komistab igal sammul. Kust peaksid siin tulema mõisted ja kujunema vaated? Vaimuelu peab põduraks jääma. Seepärast leitaksegi kadakasaksa laste juures nii palju vaimutöntsust ja piiratust.
** [[Jakob Hurt]], "Eesti päevaküsimused", kõne Liivimaa kirikuõpetajate sinodil 16. aug. 1874. Rmt: "Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad". Toimetanud Hans Kruus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts 1939, lk 164
21. rida ⟶ 26. rida:
* ... Jack seletab [[Lõuna-Aafrika]] väikekodanlase [[evangeelium]]i: jumal armastas valgeid sellel maal nii väga, et kinkis neile rikkalikuma
** [[Sara Lidman]], "Mina ja mu poeg". Tõlkinud Arnold Ravel. [[LR]] 20-22/1963, lk 84
* Võiksin kergesti seda hetke pühitseda, ostes banaane, kuna mulle näib, et päevase
: Võib-olla hiljem... Jah, hiljem... Võib-olla teine... Ma ei tea...
* [[Fernando Pessoa]], "Rahutuse raamat" ("Livro do Desassossego", 1982)
* [[Meri]], mis laiub minu ees, kui ma kirjutan, pigemini hõõgub kui sädeleb mahedas maipäikeses. Nüüd, mõõna ajal, toetub meri rahulikult [[rand|rannale]], tema pind on peaaegu puutumatu säbarlainetusest ja vahust. Silmapiiri lähedal on ta tore lillakaspunane, läbistatud korrapäraste [[roheline|sügavroheliste]] triipudega. Silmapiiril on meri indigo[[sinine]]. Kalda juures, kus minu vaadet raamivad kühmuliste [[kollane|kollaste]] kaljurahnude kerkivad lasud, on heledam roheline vööt, jäine ja puhas, vähem kiirgav, pigemini tuunjas kui läbipaistev. Me oleme Põhjas, ja särav
** [[Iris Murdoch]], "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu, 1996, lk 8
38. rida ⟶ 43. rida:
* Spänga [[raudteejaam]]a raadiomast 1995. aasta kevadtalvel. Ta ronib jäise [[tuul]]e käes masti otsa ja tema ees laiub inimtühi tardunud talve[[maastik]]. Tema [[keha]] on vana ja habras, ent sisimas on ta noor ja väge täis. Ta hoiab [[pilk|pilgu]] kätel, et [[pea]] ei hakkaks ringi käima, ning öö tema ümber on selge, [[tähed]] kui nõelatorke suurused augud, millest tungib läbi ühe teise maailma [[valgus]]. Tugev helendus musta taeva taga on nagu [[lubadus]] millestki muust, selle sära valgustab ja valvab teda märja ja külma [[pimedus]]e asemel, mis on teda alati endasse mähkinud: [[hall]]
** [[Sara Stridsberg]], "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017, lk 7
==Film==
|