Päikesepaiste: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
5. rida:
* Inglise päikesepaiste ei ole usaldatav, [[kübar]]aid ähvardab alaline oht; ja kui istuda maha murule, võib enda ära külmetada. (lk 366)
** [[George Eliot]], "Veski Flossi jõel". Tõlkinud [[Valda Raud]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1983
 
 
* Poolsakslaste seas leiame me tõepoolest sisening väliselu vigaseks jäänud vorme ja eesti rahvanali on selle sotsiaalse inimklassi väga tabavalt kadakasakste nimega ristinud, et seda vigaseks jäämist mõista anda. See on suuremalt jaolt üks mandunud sugu. Aga veel õnnetumad on nende lapsed. Vanemad elatavad end veel oma emakeele järelejäänud raasudest, mida nad nooruses rääkisid, aga nende lapsed peavad niisugust keelt kuulma ja end niisuguses keeles edendama, mis on kõige viletsam abinõu noortele vaimudele mõjumiseks. Selles poolsaksa murrakus, selles kõige piiratumas, kõige vigaderikkamas, kõige ebamäärasemas ja kõige värvivaesemas kõigist keeltest on lihtsalt võimatu lapsi kasvatada. Kõige varasemast noorusest peale on vaim otsekui vangi pandud, tema osaks on kõige pisem liikumisvabadus, ta ei näe iial heledat päikesevalgust, ta kobab pimeduses ringi ning komistab igal sammul. Kust peaksid siin tulema mõisted ja kujunema vaated? Vaimuelu peab põduraks jääma. Seepärast leitaksegi kadakasaksa laste juures nii palju vaimutöntsust ja piiratust.
** [[Jakob Hurt]], "Eesti päevaküsimused", kõne Liivimaa kirikuõpetajate sinodil 16. aug. 1874. Rmt: "Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad". Toimetanud Hans Kruus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts 1939, lk 164
 
 
 
21. rida ⟶ 26. rida:
 
 
* ... Jack seletab [[Lõuna-Aafrika]] väikekodanlase [[evangeelium]]i: jumal armastas valgeid sellel maal nii väga, et kinkis neile rikkalikuma [[päikesepaiste]], odavama [[tööjõud|tööjõu]] ja mõnusama [[eluviis]]i, kui suvatses anda ühelegi teisele rahvale.
** [[Sara Lidman]], "Mina ja mu poeg". Tõlkinud Arnold Ravel. [[LR]] 20-22/1963, lk 84
 
 
* Võiksin kergesti seda hetke pühitseda, ostes banaane, kuna mulle näib, et päevase [[päike]]sepäikese loomupärane [[valgus]] on end täielikult nendesse kallanud. Kuid ma häbenen rituaale ja sümboleid, [[tänav]]al asjade ostmist. Võib-olla ei paki nad banaane õigesti, võib-olla ei müü nad neid mulle, nagu nad peaksid, kuna ma ei oska neid osta, nagu ma peaksin. Mu hääl võib kõlada imelikult, kui ma [[hind]]a küsin. Palju parem on kirjutada kui riskida elamisega. Isegi kui elamine ei tähenda muud kui päikesepaistel banaanide ostmist, kuni kestab päikesepaiste ja kuni müüakse banaane.
: Võib-olla hiljem... Jah, hiljem... Võib-olla teine... Ma ei tea...
* [[Fernando Pessoa]], "Rahutuse raamat" ("Livro do Desassossego", 1982)
 
 
* [[Meri]], mis laiub minu ees, kui ma kirjutan, pigemini hõõgub kui sädeleb mahedas maipäikeses. Nüüd, mõõna ajal, toetub meri rahulikult [[rand|rannale]], tema pind on peaaegu puutumatu säbarlainetusest ja vahust. Silmapiiri lähedal on ta tore lillakaspunane, läbistatud korrapäraste [[roheline|sügavroheliste]] triipudega. Silmapiiril on meri indigo[[sinine]]. Kalda juures, kus minu vaadet raamivad kühmuliste [[kollane|kollaste]] kaljurahnude kerkivad lasud, on heledam roheline vööt, jäine ja puhas, vähem kiirgav, pigemini tuunjas kui läbipaistev. Me oleme Põhjas, ja särav [[päike]]sepaistepäikesepaiste ei tungi oma kiirtega mereveest läbi. Seal, kus vagur [[vesi]] kaljusid noolib, on veepinnal ikka veel värvi näha. Pilvitu [[taevas]] on väga kahvatu indigosinise silmapiiri ligidal, millele ta joonistab õrnu hõbedasi triipe. Seniidi ligidal saab [[taevas]] värelevat sinist värvi juurde. Aga taevas on külm, isegi päike on külm.
** [[Iris Murdoch]], "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu, 1996, lk 8
 
38. rida ⟶ 43. rida:
 
 
* Spänga [[raudteejaam]]a raadiomast 1995. aasta kevadtalvel. Ta ronib jäise [[tuul]]e käes masti otsa ja tema ees laiub inimtühi tardunud talve[[maastik]]. Tema [[keha]] on vana ja habras, ent sisimas on ta noor ja väge täis. Ta hoiab [[pilk|pilgu]] kätel, et [[pea]] ei hakkaks ringi käima, ning öö tema ümber on selge, [[tähed]] kui nõelatorke suurused augud, millest tungib läbi ühe teise maailma [[valgus]]. Tugev helendus musta taeva taga on nagu [[lubadus]] millestki muust, selle sära valgustab ja valvab teda märja ja külma [[pimedus]]e asemel, mis on teda alati endasse mähkinud: [[hall]] [[päike]], hall krobeline päikesepaiste. [[Silmapiir]]il on esimene nõrk võbelev valgus, kitsas roosa-kuldne atmosfääririba.
** [[Sara Stridsberg]], "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017, lk 7
 
 
==Film==