Päikesepaiste: erinevus redaktsioonide vahel

* ... Jack seletab [[Lõuna-Aafrika]] väikekodanlase [[evangeelium]]i: jumal armastas valgeid sellel maal nii väga, et kinkis neile rikkalikuma [[päikesepaiste]], odavama [[tööjõud|tööjõu]] ja mõnusama [[eluviis]]i, kui suvatses anda ühelegi teisele rahvale.

* Võiksin kergesti seda hetke pühitseda, ostes banaane, kuna mulle näib, et päevase [[päike]]sepäikese loomupärane [[valgus]] on end täielikult nendesse kallanud. Kuid ma häbenen rituaale ja sümboleid, [[tänav]]al asjade ostmist. Võib-olla ei paki nad banaane õigesti, võib-olla ei müü nad neid mulle, nagu nad peaksid, kuna ma ei oska neid osta, nagu ma peaksin. Mu hääl võib kõlada imelikult, kui ma [[hind]]a küsin. Palju parem on kirjutada kui riskida elamisega. Isegi kui elamine ei tähenda muud kui päikesepaistel banaanide ostmist, kuni kestab päikesepaiste ja kuni müüakse banaane.

* [[Meri]], mis laiub minu ees, kui ma kirjutan, pigemini hõõgub kui sädeleb mahedas maipäikeses. Nüüd, mõõna ajal, toetub meri rahulikult [[rand|rannale]], tema pind on peaaegu puutumatu säbarlainetusest ja vahust. Silmapiiri lähedal on ta tore lillakaspunane, läbistatud korrapäraste [[roheline|sügavroheliste]] triipudega. Silmapiiril on meri indigo[[sinine]]. Kalda juures, kus minu vaadet raamivad kühmuliste [[kollane|kollaste]] kaljurahnude kerkivad lasud, on heledam roheline vööt, jäine ja puhas, vähem kiirgav, pigemini tuunjas kui läbipaistev. Me oleme Põhjas, ja särav [[päike]]sepaistepäikesepaiste ei tungi oma kiirtega mereveest läbi. Seal, kus vagur [[vesi]] kaljusid noolib, on veepinnal ikka veel värvi näha. Pilvitu [[taevas]] on väga kahvatu indigosinise silmapiiri ligidal, millele ta joonistab õrnu hõbedasi triipe. Seniidi ligidal saab [[taevas]] värelevat sinist värvi juurde. Aga taevas on külm, isegi päike on külm.

* Spänga [[raudteejaam]]a raadiomast 1995. aasta kevadtalvel. Ta ronib jäise [[tuul]]e käes masti otsa ja tema ees laiub inimtühi tardunud talve[[maastik]]. Tema [[keha]] on vana ja habras, ent sisimas on ta noor ja väge täis. Ta hoiab [[pilk|pilgu]] kätel, et [[pea]] ei hakkaks ringi käima, ning öö tema ümber on selge, [[tähed]] kui nõelatorke suurused augud, millest tungib läbi ühe teise maailma [[valgus]]. Tugev helendus musta taeva taga on nagu [[lubadus]] millestki muust, selle sära valgustab ja valvab teda märja ja külma [[pimedus]]e asemel, mis on teda alati endasse mähkinud: [[hall]] [[päike]], hall krobeline päikesepaiste. [[Silmapiir]]il on esimene nõrk võbelev valgus, kitsas roosa-kuldne atmosfääririba.