Päikesepaiste: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
3. rida:
* Need tuttavad [[lill]]ed, see kõrvujäänud linnulaul, see [[taevas]], kord selge, kord [[pilv]]es, need künnivaod ja heinanurmed, tujukate [[hekk]]ide tõttu igaüks neist omanäoline — selletaolised asjad on meie kujutluse [[emakeel]], keel, mida meie [[lapsepõlv]]e põgusad [[tunnid]] on rikastanud habraste lahutamatute seostega. Tänane päikesepaiste lopsakal [[rohi|rohul]] ei oleks meile ehk midagi enamat kui väsinud hinge kahvatu aisting, kui meis ei elaks edasi nende kaugete aastate päikesepaiste ning rohi, et muuta meie aistinguid [[armastus]]eks. (lk 38)
* Inglise päikesepaiste ei ole usaldatav, [[kübar]]aid ähvardab alaline oht; ja kui istuda maha
** [[George Eliot]], "Veski Flossi jõel". Tõlkinud [[Valda Raud]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1983
* Poolsakslaste seas leiame me tõepoolest sisening väliselu vigaseks jäänud vorme ja eesti rahvanali on selle sotsiaalse inimklassi väga tabavalt kadakasakste nimega ristinud, et seda vigaseks jäämist mõista anda. See on suuremalt jaolt üks mandunud sugu. Aga veel õnnetumad on nende
** [[Jakob Hurt]], "Eesti päevaküsimused", kõne Liivimaa kirikuõpetajate sinodil 16. aug. 1874. Rmt: "Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad". Toimetanud Hans Kruus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts 1939, lk 164
22. rida ⟶ 21. rida:
* Ehk küll [[Eesti]] [[suvi]] on pilkamalt lühike, on vähemalt meie [[talv]] pilkamalt pime ja pikk. Ei sooja, ei mitte valgustki. Ei heinamaad ega päikesepaistet. Lihtne on sestap ka [[eesti kultuur]]i põhiprobleem – külm on. Tehke vaid [[ime]]t, saagu talvest suvi, hetkekski, ja te näete kõiki neid inimesi, [[kunstnik]]ke, kuidas nad õitsevad sel igaval
** [[Arthur Valdes]], Pariisis varajastel 1930-ndatel erakogunemisel peetud ettekandes
30. rida ⟶ 29. rida:
* Võiksin kergesti seda hetke pühitseda, ostes
: Võib-olla hiljem... Jah, hiljem... Võib-olla teine... Ma ei tea...
* [[Fernando Pessoa]], "Rahutuse raamat" ("Livro do Desassossego", 1982)
* [[Meri]], mis laiub minu ees, kui ma kirjutan, pigemini hõõgub kui sädeleb mahedas maipäikeses. Nüüd, mõõna ajal, toetub meri rahulikult [[rand|rannale]], tema pind on peaaegu puutumatu säbarlainetusest ja vahust.
** [[Iris Murdoch]], "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu, 1996, lk 8
|