Päikesepaiste: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
3. rida:
 
* Need tuttavad [[lill]]ed, see kõrvujäänud linnulaul, see [[taevas]], kord selge, kord [[pilv]]es, need künnivaod ja heinanurmed, tujukate [[hekk]]ide tõttu igaüks neist omanäoline — selletaolised asjad on meie kujutluse [[emakeel]], keel, mida meie [[lapsepõlv]]e põgusad [[tunnid]] on rikastanud habraste lahutamatute seostega. Tänane päikesepaiste lopsakal [[rohi|rohul]] ei oleks meile ehk midagi enamat kui väsinud hinge kahvatu aisting, kui meis ei elaks edasi nende kaugete aastate päikesepaiste ning rohi, et muuta meie aistinguid [[armastus]]eks. (lk 38)
* Inglise päikesepaiste ei ole usaldatav, [[kübar]]aid ähvardab alaline oht; ja kui istuda maha murule[[muru]]le, võib enda ära külmetada. (lk 366)
** [[George Eliot]], "Veski Flossi jõel". Tõlkinud [[Valda Raud]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1983
 
 
* Poolsakslaste seas leiame me tõepoolest sisening väliselu vigaseks jäänud vorme ja eesti rahvanali on selle sotsiaalse inimklassi väga tabavalt kadakasakste nimega ristinud, et seda vigaseks jäämist mõista anda. See on suuremalt jaolt üks mandunud sugu. Aga veel õnnetumad on nende lapsed[[laps]]ed. Vanemad elatavad end veel oma emakeele[[emakeel]]e järelejäänud raasudest, mida nad nooruses[[noorus]]es rääkisid, aga nende lapsed peavad niisugust keelt kuulma ja end niisuguses keeles edendama, mis on kõige viletsam abinõu noortele vaimudele mõjumiseks. Selles poolsaksa murrakus, selles kõige piiratumas, kõige vigaderikkamas, kõige ebamäärasemas ja kõige värvivaesemas kõigist keeltest on lihtsalt võimatu lapsi kasvatada. Kõige varasemast noorusest peale on vaim otsekui vangi pandud, tema osaks on kõige pisem liikumisvabadus, ta ei näe iial heledat päikesevalgust, ta kobab pimeduses[[pimedus]]es ringi ning komistab igal sammul. Kust peaksid siin tulema mõisted[[mõiste]]d ja kujunema vaated? Vaimuelu peab põduraks jääma. Seepärast leitaksegi kadakasaksa laste juures nii palju vaimutöntsust ja piiratust.
** [[Jakob Hurt]], "Eesti päevaküsimused", kõne Liivimaa kirikuõpetajate sinodil 16. aug. 1874. Rmt: "Jakob Hurda kõned ja avalikud kirjad". Toimetanud Hans Kruus. Tartu: Eesti Kirjanduse Selts 1939, lk 164
 
 
 
22. rida ⟶ 21. rida:
 
 
* Ehk küll [[Eesti]] [[suvi]] on pilkamalt lühike, on vähemalt meie [[talv]] pilkamalt pime ja pikk. Ei sooja, ei mitte valgustki. Ei heinamaad ega päikesepaistet. Lihtne on sestap ka [[eesti kultuur]]i põhiprobleem – külm on. Tehke vaid [[ime]]t, saagu talvest suvi, hetkekski, ja te näete kõiki neid inimesi, [[kunstnik]]ke, kuidas nad õitsevad sel igaval liival[[liiv]]al.
** [[Arthur Valdes]], Pariisis varajastel 1930-ndatel erakogunemisel peetud ettekandes
 
30. rida ⟶ 29. rida:
 
 
* Võiksin kergesti seda hetke pühitseda, ostes banaane[[banaan]]e, kuna mulle näib, et päevase päikese loomupärane [[valgus]] on end täielikult nendesse kallanud. Kuid ma häbenen rituaale[[rituaal]]e ja sümboleid[[sümbol]]eid, [[tänav]]al asjade ostmist. Võib-olla ei paki nad banaane õigesti, võib-olla ei müü nad neid mulle, nagu nad peaksid, kuna ma ei oska neid osta, nagu ma peaksin. Mu hääl võib kõlada imelikult, kui ma [[hind]]a küsin. Palju parem on kirjutada kui riskida elamisega. Isegi kui elamine ei tähenda muud kui päikesepaistel banaanide ostmist, kuni kestab päikesepaiste ja kuni müüakse banaane.
: Võib-olla hiljem... Jah, hiljem... Võib-olla teine... Ma ei tea...
* [[Fernando Pessoa]], "Rahutuse raamat" ("Livro do Desassossego", 1982)
 
 
* [[Meri]], mis laiub minu ees, kui ma kirjutan, pigemini hõõgub kui sädeleb mahedas maipäikeses. Nüüd, mõõna ajal, toetub meri rahulikult [[rand|rannale]], tema pind on peaaegu puutumatu säbarlainetusest ja vahust. Silmapiiri[[Silmapiir]]i lähedal on ta tore lillakaspunane, läbistatud korrapäraste [[roheline|sügavroheliste]] triipudega. Silmapiiril on meri indigo[[sinine]]. Kalda juures, kus minu vaadet raamivad kühmuliste [[kollane|kollaste]] kaljurahnude kerkivad lasud, on heledam roheline vööt, jäine ja puhas, vähem kiirgav, pigemini tuunjas kui läbipaistev. Me oleme Põhjas, ja särav päikesepaiste ei tungi oma kiirtega mereveest läbi. Seal, kus vagur [[vesi]] kaljusid noolib, on veepinnal ikka veel värvi näha. Pilvitu [[taevas]] on väga kahvatu indigosinise silmapiiri ligidal, millele ta joonistab õrnu hõbedasi triipe. Seniidi ligidal saab [[taevas]] värelevat sinist värvi juurde. Aga taevas on külm, isegi päike on külm.
** [[Iris Murdoch]], "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu, 1996, lk 8