Keskendumine: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
1. rida:
 
==Proosa==
* Seletav [[sõnaraamat]] ütleb esimesel kohal, et "[[vaimustus]]" on tugev [[rõõm]]utunne, mis kinnitab seda harilikku, harjunud arusaama, aga teisel, et see on kütkestatud-olek millestki. See on juba lähemal: kütke kinnitab midagi millegi külge, kütkestamises on üteldud [[tähelepanu]] koondumine millelegi, keskendumine – ja teatav võlu või [[nõidus]], mis peaks selle võimalikuks tegema, ehkki iseenesest võib kütkestada ju lihtsalt asi ise, selle [[loomus]], keegi või miski kõrvalt või mujalt ei pea keskenduma suunama või ajendama – ega tegelikult saagi seda teha. Kütkestavus kuulub nähtuse loomusse, see ise kütkestab, haarab kaasa, keskendab ja koondab.
* [[Inimene]], kes loeb, tõlgib või kirjutab, ei saa ju olla [[igav]], mõtlemise nähtavaks tegemiseks ei ole tingimata vaja heliefekte või visuaalseid vahendeid – keskendunud olemises eneses on erakordne [[ilu]], tegelikult üldse olenemata sellest, millele keskendutakse.
** [[Vilja Kiisler]], [https://www.muurileht.ee/arvustus-kohtumine-tarkuse-armastajaga-teeb-onnelikuks/ "Kohtumine tarkuse armastajaga teeb õnnelikuks"] Müürileht, 9. detsember 2019. Arvustus filmile "Marju Lepajõe. Päevade sõnad" (Eesti, 2019)
 
* Alati, kui Lily "mõtles tema tööle", nägi ta silme ees selgesti suurt köögilauda. Seda Andrew’ tõttu. Sest kui Lily temalt küsis, mis on ta isa [[raamat]]ute sisuks, oli Andrew vastanud: "[[Subjekt]] ja [[objekt]] ja asjade [[olemus]]." Ja kui Lily õhkas Taevake, tal pole sellest õrna aimugi, lisas Andrew: "Siis mõelge köögilauale, kui te seda parajasti ei näe."
:Niisiis nägi ta iga kord, kui mõtles mr. Ramsay tööle, küüritud köögilauda. Praegu asus see kaheharulise pirnipuu otsas, sest nad olid jõudnud viljapuuaeda. Ning vaevalise pingutusega, et meeli puu hõbejast ja kühmulisest koorest ning kalakujulistest [[leht]]edest lahti rebida, keskendus ta mõttes tollele viirastuslikule [[laud|lauale]], sellisest süülisest ja sõlmilisest puust küüritud köögilauale, mille tublidust aastatepikkune raske aus töö on tõestanud, ja mis kõlkus seal praegu, kõik neli jalga õhus. /---/ Seistes praegu näilises tardumuses pirnipuu all, tundis Lily neist kahest mehest voogavate muljete tulvas, et tal on oma mõtet niisama raske jälgida nagu häält, mis räägib liiga kiiresti selleks, et [[pliiats]] jõuaks sõnu üles märkida, ning see, tema hääl, lausus iseenesest, vähimagi sunnita, eitamatuid, igikestvaid, vastakaid asju, nii et pirnipuu koore praod ja kühmudki tardusid tol hetkel igaveseks paigale. /---/ Kõik need mõtted tantsisklesid üles ja alla nagu sääseparv, igaüks eraldi, kuid kõik koos imeliselt nähtamatusse venivasse [[võrk]]u suletud — tantsisklesid Lily peas ja pirnipuu [[oks]]te ümber, kus ikka veel kõlkus too imaginaarne küüritud köögilaud, sümboliseerides Lily sügavat austust mr. Ramsay [[mõistus]]e vastu, kuni tema ikka kiiremini ja kiiremini keriv mõte omaenese pingsusest katkes; ta tundis kergendust; kuskil siinsamas kõlas pauk, ja seejärel ilmus haavlite eest põgenev, ehmunud, käratsev, nördinud [[kuldnokk|kuldnokaparv]].
* [[Virginia Woolf]], "Tuletorni juurde". Tõlkinud Malle Talvet ja Jaak Rähesoo. [[LR]] 5-7 1983, lk 19-20
 
 
* Kuriteopaigale tagasi – sest "Piiririigis" pannakse toime [[kuritegu]] – ei vea aga mitte kuritegu, vaid [[mälestus]] totaalse keskendumise seisundist, millesse tollasena enam tagasi ei pääse, "Piiririiki" on võimalik kirjutada ainult üks kord. Kuid totaalse kohaloleku, keskendumise imet pole võimalik unustada, sest see on midagi, mida inimene päris ise ei tee – ta teeb peamiselt nõnda, et ei tee, laseb sündida.
* Alleyn kummardas üle [[reeling]]u ja nägi all rusket märga sadama[[kai]]d ning inimeste ülesvaatavaid [[nägu]]sid. Minuti või paari pärast kaovad nad [[kaugus]]esse, minetavad [[tähtsus]]e ja muutuvad hägusaks [[mälestus]]eks. — "Me käisime Suvas sees."
* Elamisel pole mitte ühtegi mõtet peale valede sõnastamise ja sõna kuulmise (millel pole vähimatki pistmist sõnakuulmisega), elamise ainus mõte saab olla kas või kord elus sattuda keskendumise seisundisse, milles meie valed on meile antud sellistena, et me neid käsitada suudame.
:Tal tekkis ootamatu soov joonistada mõttes [[ring]] ümber all avaneva vaatepildi, isoleerida nähtu muust maailmast ja söövitada see selgelt igaveseks mällu. Alguses ajaviiteks, kuid siis absurdini keskendudes, alustades [[üksikasi|üksikasjust]], hakkas ta [[mälu]] fotografeerima. Värvitud juustega pikakasvuline fidžilane. [[Juuksed]] olid leekpunased valmimata banaanide arseenrohelise kuhja taustal. Ta fikseeris nähtu ja ta [[pilk]] peatus. Uuesti — alt paistev pruun nägu veest peegelduvates värelevates sinakates pooltoonides, uuesti — läikiv tume [[keha]], rakursis nähtuna, valge niuderätt, kõhnad jalad. Jalgadest märgade plankude taustale joonistuv kujund.
** Vilja Kiisler, [https://www.vikerkaar.ee/archives/24923 "Päevavarga palverännak"] Vikerkaar, 7/2019. Arvustus: [[Tõnu Õnnepalu]]. "Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem". Tallinn: EKSA, 2019.
:Algas [[võidujooks]] ajaga. Millise osa vaatepildist suudab ta mällu salvestada enne laeva lahkumist?
* [[Ngaio Marsh]], "Roimakunstnikud". Tõlkinud Mark Sinisoo. Kunst 1993, lk 7, algus
 
 
* Angie võttis rüü seljast ja ronis mehe peale. Ta jälestas, kuidas mees sundis teda seda tegema; ise lesides, üks käsi pea all, [[sigaret]]ti suitsetades ja jälgides, mismoodi naine püüab ta sugutit piisavalt kõvaks ajada, et seda endale sisse torgata. Kui mees sigareti ära paneks ja püüaks veidi keskenduda, ehk õnnestuks see siis paremini. (lk 87)
** [[J. A. Jance]], "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994, lk 87
 
 
* Sofie vajus kruusateel seistes mõttesse. Ta püüdis rohkem sellele mõelda, et ta on olemas, katsudes niimoodi unustada, et tema olemasolu pole igavene. Aga see oli täiesti võimatu. Niipea, kui ta keskendus oma olemasolule, kippus pähe tulema ka [[mõte]] elu lõpust. Nõnda oli see ka vastupidi: alles siis, kui ta tõepoolest tunnetas, et ühel [[päev]]al on ta lõplikult kadunud, taipas ta, kui tohutult väärtuslik on elu. See oli, nagu keeraks ta [[käsi|käes]] kahe poolega münti: mida suurem ja selgepiirilisem oli mündi üks külg, seda suuremaks ja selgepiirilisemaks muutus ka teine. Elu ja surm olid nagu ühe ja sama asja kaks poolt.
:Ei saa tunnetada olemist, tunnetamata, et pead surema, mõtles ta. Sama võimatu on mõelda surmale, mõtlemata seejuures, kui uskumatult imeline on elu.
* [[Jostein Gaarder]], "Sofie maailm", tlk Katrin Portnov, Henno Sonn ja Karel Zova, 1996, lk 14
 
 
* - Ma tahan alla, ütles Franz Fieber.
:- Palve, jätka palvetamist.
:- Ma ei suuda. [[keskendumine|Keskenduda]].
:- On üks lugu pühast Lutgardist, tsistertslaste ordu nunnast, ma loodan, et see on okei, et ta oli [[katoliiklane]], ka tema ei suutnud keskenduda. Kuid Jumalemand ilmutas end talle ja ütles: "Rahune maha, sellest pole midagi, et lüngad jäävad sisse, sest mina täidan need ära."
* [[Peter Høeg]], "[[Vaikne tüdruk]]". Tõlkinud Tiina Toomet. Tallinn: Eesti Raamat 2008, lk 194
 
 
* "Mul on gripp," ütles Hamish, ja tema mägismaa aktsent muutus üha tugevamaks, mis oli selge märk, et ta on endast väljas.
:"Oh," ütles proua Macbeth suure pere ema [[südametus]]ega, "sa oled alati arvanud, et oled pisikese külmetusega suremas. Võta [[aspiriin]]i ja mine magama." (lk 9)
* Jane vajus [[tugitool]]i ja tõstis ühe pika jala üle teise.
:"Asi on selles," ütles ta, nõjatudes järsku ette, nii et tema pluus vajus eestpoolt ärevalt madalale, "et sa ei [[ravi]] oma külmetust õigesti. See on ju tavaline külmetus, kas pole?"
:Hamish, kes istus nüüd tema vastas tugitoolis, võttis välja [[taskurätik]]u ja [[nuuskamine|nuuskas]] vastuseks hädiselt nina.
:"See kõik on su mõtlemises kinni," ütles Jane. "Ilm on olnud väga külm, nii et sulle tundus, et võid isegi külmetuda, ja sinu mõistus kandis selle sõnumi ülejäänud kehale edasi ja nii sa haigeks jäidki. Pane [[nimetissõrm]]ed kummalegi poole pead, täpselt [[meelekoht]]adele, ja korda minu järel, samal ajal keskendudes:
:"Mul ei ole külmetust. Ma olen terve.""
:"Täielik lora," ütles Hamish tõredalt.
* [[M. C. Beaton]], "Snoobi surm", tlk Maria Lepik, 2012, lk 16
 
 
15. rida ⟶ 44. rida:
 
 
* Seletav [[sõnaraamat]] ütleb esimesel kohal, et "[[vaimustus]]" on tugev [[rõõm]]utunne, mis kinnitab seda harilikku, harjunud arusaama, aga teisel, et see on kütkestatud-olek millestki. See on juba lähemal: kütke kinnitab midagi millegi külge, kütkestamises on üteldud [[tähelepanu]] koondumine millelegi, keskendumine – ja teatav võlu või [[nõidus]], mis peaks selle võimalikuks tegema, ehkki iseenesest võib kütkestada ju lihtsalt asi ise, selle [[loomus]], keegi või miski kõrvalt või mujalt ei pea keskenduma suunama või ajendama – ega tegelikult saagi seda teha. Kütkestavus kuulub nähtuse loomusse, see ise kütkestab, haarab kaasa, keskendab ja koondab.
* Angie võttis rüü seljast ja ronis mehe peale. Ta jälestas, kuidas mees sundis teda seda tegema; ise lesides, üks käsi pea all, [[sigaret]]ti suitsetades ja jälgides, mismoodi naine püüab ta sugutit piisavalt kõvaks ajada, et seda endale sisse torgata. Kui mees sigareti ära paneks ja püüaks veidi keskenduda, ehk õnnestuks see siis paremini. (lk 87)
* [[Inimene]], kes loeb, tõlgib või kirjutab, ei saa ju olla [[igav]], mõtlemise nähtavaks tegemiseks ei ole tingimata vaja heliefekte või visuaalseid vahendeid – keskendunud olemises eneses on erakordne [[ilu]], tegelikult üldse olenemata sellest, millele keskendutakse.
** [[J. A. Jance]], "Kõrbelõõsk", tlk Karin Suursalu, 1994
** [[Vilja Kiisler]], [https://www.muurileht.ee/arvustus-kohtumine-tarkuse-armastajaga-teeb-onnelikuks/ "Kohtumine tarkuse armastajaga teeb õnnelikuks"] Müürileht, 9. detsember 2019. Arvustus filmile "Marju Lepajõe. Päevade sõnad" (Eesti, 2019)
 
 
* Kuriteopaigale tagasi – sest "Piiririigis" pannakse toime [[kuritegu]] – ei vea aga mitte kuritegu, vaid [[mälestus]] totaalse keskendumise seisundist, millesse tollasena enam tagasi ei pääse, "Piiririiki" on võimalik kirjutada ainult üks kord. Kuid totaalse kohaloleku, keskendumise imet pole võimalik unustada, sest see on midagi, mida inimene päris ise ei tee – ta teeb peamiselt nõnda, et ei tee, laseb sündida.
* Elamisel pole mitte ühtegi mõtet peale valede sõnastamise ja sõna kuulmise (millel pole vähimatki pistmist sõnakuulmisega), elamise ainus mõte saab olla kas või kord elus sattuda keskendumise seisundisse, milles meie valed on meile antud sellistena, et me neid käsitada suudame.
** Vilja Kiisler, [https://www.vikerkaar.ee/archives/24923 "Päevavarga palverännak"] Vikerkaar, 7/2019. Arvustus: [[Tõnu Õnnepalu]]. "Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem". Tallinn: EKSA, 2019.