Lünk: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
7. rida:
:- On üks lugu pühast Lutgardist, tsistertslaste ordu nunnast, ma loodan, et see on okei, et ta oli [[katoliiklane]], ka tema ei suutnud keskenduda. Kuid Jumalemand ilmutas end talle ja ütles: "Rahune maha, sellest pole midagi, et lüngad jäävad sisse, sest mina täidan need ära."
* [[Peter Høeg]], "[[Vaikne tüdruk]]". Tõlkinud Tiina Toomet. Tallinn: Eesti Raamat 2008, lk 194
* Sellega algab kultuuri küpsus – tekstide koondamise, süstemaatilise editeerimise ja neile tähenduse andmisega, nii absoluutses kui suhtelises mõttes. See tähendab süstemaatilist tööd keele ja mõtte seosega, kõikidel tasanditel ja kõikides seostes, mis vanemate kultuuride puhul on kestnud tuhandeid aastaid. Tekstide editeerimine paneb proovile kõik teadmised, mis ühiskonnas on, keelelised, kirjanduslikud, kõik, ja näitab, kus on lüngad. Pikast ajast hoolimata ei ole see kuidagimoodi surnud tegevus, vaid väga elus, sest tulevad peale uued põlvkonnad ja avastavad uusi nüansse ja printsiipe, tõlgivad teisiti. Täpsus ja respekt selles suhtes toidab täpsust ja respekti ka kõiges muus. Filoloogia on tekstiteadus ja asetub kultuuride alusesse – see peab olema hoitud ja hoolitsetud. {{Sõrendus|Aga iga rahvas peab hoolitsema selle eest ise}}, see on eneseväärikuse küsimus.
** [[Marju Lepajõe]], [https://keeljakirjandus.ee/ee/archives/32064 "Õhtumaise filoloogia sünd"], ettekanne ajakirja Keel ja Kirjandus konverentsil „Filoloogia lagunemine” 19. II 2016 Tallinnas Eesti Keele Instituudis
* Jutustada, mida [[mälu|mäletan]]. Aga mis on mäletamine? Mida rohkem püüan endast üles tuua, nendele kollakatele, ümarate nurkadega lehekülgedele, mis meenutavad mulle [[lapsepõlv]]e, seda selgemaks saab, et mulle on jäänud ainult lüngad. On [[vaikus]]i, millesse oleme põgenenud nii kaua, et need on saanud lahutamatuks osaks meie [[mina]]st, et need vaikused olemegi meie.
** [[Kai Aareleid]], "Linnade põletamine", 2017 (2. trükk), lk 150
[[Kategooria:Teemad]]
| |||