Narratiiv: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
1. rida:
 
==Proosa==
 
* [Renée:] "Punase Oktoobri jälgedel" oli meie viimse [[embus]]e [[film]]. Igaühele, kes tahab jutustamiskunsti mõista, peaks selle vaatamisest piisama; ei tea, miks [[ülikool]]id õpetavad narratiivi põhimõtteid ikka kangekaelselt [[Vladimir Propp|Proppi]], [[Algirdas Julien Greimas|Greimasi]] ja teiste tüütuste järgi, selle asemel et investeerida kinosaali ehitamisse. [[Sissejuhatus]], [[intriig]], aktandid, ootamatud pöörded, otsingud, kangelased ja kõrvaltegelased - piisab [[Sean Connery]]st Vene allveelaevniku [[munder|mundris]] ja mõnest õigesti paigutatud [[lennukikandja]]st. (lk 63)
* ... - [[ajalugu|ajaloos]] pole [[kordus]]i. Korduvad lood möödunud aegadest. Ajaloos pole ka [[kord]]a, korrastatud on ajaloolase (ajaloofilosoofi) narratiiv oma [[algus]]e ja [[lõpp|lõpu]], aluse, öeldise, sihitisega. /---/ "Uus keskaeg" on tsüklilise ajalootaju väljendus. Igasugune "uus" viitab "vana" tagasipöördumisele. "Keskaeg" on sealjuures vaid mugav [[metafoor]], segadusteaja sünonüüm kollektiivses ajaloomälus.
** [[Muriel Barbery]], "Siili elegants". Tõlkinud [[Indrek Koff]]. Varrak, 2012
** [[Marek Tamm]], "Kaasaegne keskaeg". Vikerkaar 4/5 1998
 
 
* [[Narratiiv]]i märksa suurem kohalolu visuaalses kunstis, kui seda seni on arvatud. Eelduseks on võetud, et jutustamine on kunsti olemuslik osa — niihästi figuratiivses kui ka abstraktses kunstis. Vähesed seni ilmunud piltnarratiivi käsitlused [---] vaatlevad jutustusena vaid mingi kindla teema illustratsiooni, tõepoolest otseselt "lugu jutustavat" [[maal]]i. Samas võib jutustust leida ka mittefiguratiivsest kunstist, selles võib osaleda ka näiteks must [[ruut]]. [[Tsitaat]] või [[vihje]] varasematele tuntud töödele on käsiteldavad [[ümberjutustus]]ena. (lk 1622)
* Üheks lähtepunktiks peaksin siiski narratiivi olemuslikku kuulumist verbaalse väljenduse juurde. Jutustust võib vaadelda verbaalse väljenduse äärmusliku manifestatsioonina, vahendina, mille abil luua võimalikke maailmu, mitteolemasolevat sõna abil. Teine verbaalne äärmus — luule — haakub oma sõna kõla ja rütmi poolest pigem muusikaga. Visuaalse väljenduse olemuslikuks avalduseks jutustus olla ei saa. (lk 1623)
** [[Virve Sarapik]], "Kala: Tegelase ja tegevuse küsimusi", Akadeemia, 8/1998, lk 1621-1652
 
 
* [Renée:] "Punase Oktoobri jälgedel" oli meie viimse [[embus]]e [[film]]. Igaühele, kes tahab jutustamiskunsti mõista, peaks selle vaatamisest piisama; ei tea, miks [[ülikool]]id õpetavad narratiivi põhimõtteid ikka kangekaelselt [[Vladimir Propp|Proppi]], [[Algirdas Julien Greimas|Greimasi]] ja teiste tüütuste järgi, selle asemel et investeerida kinosaali ehitamisse. [[Sissejuhatus]], [[intriig]], aktandid, ootamatud pöörded, otsingud, kangelased ja kõrvaltegelased - piisab [[Sean Connery]]st Vene allveelaevniku [[munder|mundris]] ja mõnest õigesti paigutatud [[lennukikandja]]st. (lk 63)
** [[Muriel Barbery]], "Siili elegants". Tõlkinud [[Indrek Koff]]. Varrak, 2012, lk 63
 
 
 
 
 
 
* Eestis on igaühel võimalus oma raamat välja anda. Kui annad Soomes teose välja ilma [[kirjastus]]eta, ei võeta sind kirjanikuna tõsiselt. Selle juures panebki mind imestama, et Eestis puudub teatavat laadi eksperimentaalne kirjandus, milles katsetatakse vormiga ning segatakse fakti ja fiktsiooni. Eesti kirjandus on rohkem traditsiooniline ja kesksel kohal on siin [[narratiiv]].
** [[Heidi Iivari]], intervjuu: [[Janno Zõbin]], [https://tartu.postimees.ee/6987779/heidi-iivari-asub-soome-kultuuriveduriks-tartus "Heidi Iivari asub Soome kultuuriveduriks Tartus"] Postimees, 3. juuni 2020