Maailma lõpp: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
==Proosa==
* Tänapäeval on jutuks [[kliimamuutus]]. Paari miljardi aasta pikkuse maailma ajaloo kestel võis muidugi tekkida kliimamuutusi. Ilma kliima soojenemisteta poleks inimesi ülepea olemas. Juba see talumatu toon [[ökoloogia]]peatükis. Nii süüdlaslik. Ainult selle peal väljas, et tekitada süümepiinu. Maailma lõpp saabub ülehomme. Nagu kirikus. Ainult ilma [[paradiis]]ita. [[Moraal]]il oli bioloogiasse sama vähe asja kui [[poliitika]]sse. Nagu oleks inimene ainus elusolend, kes oma [[keskkond]]a hävitab. Kõik [[organism]]id tegid seda. Iga isend kasutas ruumi ja ressursse ning jättis endast maha jäätmed. Iga elusolend võttis teiselt eluruumi ära. Kus oli juba keha, seal ei saanud olla teist keha. [[Linnud]] ehitasid [[pesa|pesi]], [[mesilased]] [[kärg]]i, inimesed maju. Looduslikku [[tasakaal]]u polnud olemas. Ainete ringlus, mis kõike elus hoidis, tekkis ainult [[tasakaalutus]]est. Päike, mis iga päev tõusis. Võimas energiavoog, mis meid elus hoidis. [[Tasakaal]] oli lõpp, surm. (lk 127)▼
** [[Judith Schalansky]], "Kaelkirjaku kael", tlk Eve Sooneste, 2012▼
* [---] Johanna on veendunud, et [[ema]] on [[isa]] lõplikult maha kandnud, kes neid tuhandeid [[haud]]u ikka tagantjärele kindlaks teha suudab, ema teeb ainult Johanna jaoks näo, et isa on kusagil olemas, aga aegapidi nihkub see kusagil ikka kaugemale ja kaugemale nii ajas kui ruumis, ulatub juba peaaegu Hiinamaale, mis, nagu öeldud, on ema jaoks maailma lõpp. (lk 26)
** [[Astrid Reinla]], "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987, lk 26
▲* Tänapäeval on jutuks [[kliimamuutus]]. Paari miljardi aasta pikkuse maailma ajaloo kestel võis muidugi tekkida kliimamuutusi. Ilma kliima soojenemisteta poleks inimesi ülepea olemas. Juba see talumatu toon [[ökoloogia]]peatükis. Nii süüdlaslik. Ainult selle peal väljas, et tekitada süümepiinu. Maailma lõpp saabub ülehomme. Nagu kirikus. Ainult ilma [[paradiis]]ita. [[Moraal]]il oli bioloogiasse sama vähe asja kui [[poliitika]]sse. Nagu oleks inimene ainus elusolend, kes oma [[keskkond]]a hävitab. Kõik [[organism]]id tegid seda. Iga isend kasutas ruumi ja ressursse ning jättis endast maha jäätmed. Iga elusolend võttis teiselt eluruumi ära. Kus oli juba keha, seal ei saanud olla teist keha. [[Linnud]] ehitasid [[pesa|pesi]], [[mesilased]] [[kärg]]i, inimesed maju. Looduslikku [[tasakaal]]u polnud olemas. Ainete ringlus, mis kõike elus hoidis, tekkis ainult [[tasakaalutus]]est. Päike, mis iga päev tõusis. Võimas energiavoog, mis meid elus hoidis. [[Tasakaal]] oli lõpp, surm.
▲** [[Judith Schalansky]], "Kaelkirjaku kael", tlk Eve Sooneste, 2012, lk 127
13. rida ⟶ 14. rida:
:Niimoodi see maailm lõpeb.
:''Niimoodi see maailm lõpeb.''
:Viimast korda.
* [[N. K. Jemisin]], "Viies aastaaeg", tlk Sash Uusjärv, 2018, lk 17
* Ta ärkas tavalisel ajal, lõdisedes, ja kui ta tahtis kohvivett keeta, polnud kütet ega [[elekter|elektrit]]. [[Mets]] teispool kardinaid võinuks koosneda klaasist, nõnda sädeles see [[kuu]] viimastes kiirtes. Öö sügavuses settinud jääkiht sarnanes põldudel ja puudel vaiguga. Ta oli olnud nii purjus, et teda ei äratanud vägevategi okste murdumine, mis vedelesid ümberringi pimedusse kukkunult, rabatud kui varitsuseohvritest sõdurid. Vaevaliselt lükkas Lancelot lahti majakese rulooga ukse. Ta tegi ühe enesekindla sammu õuejääle, ja ehkki viivu [[libastumine|libises]] ta nõtkelt, [[arabesk]]i sooritav nõrk jalg pikalt taga, kraapsas parem varvas kivi, pidurdades jala libisemise, keha liikus edasi, ta pöörles värtnana ning prantsatas sedavõrd ägedalt sabakondile, et oli sunnitud veerema küljeli ja krigistama hambaid. Kaua oigas ta valudes. Püsti ukerdades kleepus põsk jääl, ta rebestas pealmisi nahakudesid, ja kui ta puudutas [[marrastus]]t, said sõrmeotsad natuke veriseks.<!--//-->
:[[Mägironija]]na tõngus ta käsikaudu taas verandale ja majakesse, kus ta lebas põrandal ja hingeldas. Vana hea pakasetaat, mõtles ta. Õigus oli neil, kes ütlesid, et maailm lõpeb jääs. [Nad eksisid. See lõpeb tules.]
* [[Lauren Groff]], "Moirad ja fuuriad". Tõlkinud Lauri Saaber, 2017, lk 130-131
==Luule==
| |||