Lause: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
2. rida:
 
==Proosa==
 
* "Kõik, mis Teie „Kuulsuse narrides“ minu kohta lorisete, tunnistab ainult seda, et Teie minust ialgi õieti aru ei ole saanud, sest kui Teie minust aru oleksite saanud, siis oleksite Teie aru saanud, et Teie minust aru ei wõigi saada, kuna mina wäga hästi aru saan, et ma isegi enesest aru ei saa, sest üksgi [[luuletaja]] ei saa enesest aru, kui ta niisugune luuletaja on, et luuletajad teda luuletajaks wõiksiwad nimetada, sest see ei ole luuletaja, kellest luuletajad kohe aru saawad, et ta luuletaja ei ole, waid need on luuletajad, kelle rinnus kaks [[hing]]e elawad, milledest kumbgi teisest aru ei saa, nagu Anastasius Blau luuletab, ja kelle hingest pragu läbi käib, mis maailmast läbi käib ja maailma otsani ulatab, nagu [[Heinrich Heine|Heyne]] luuletab, mil wiimne luuletaja lauldes ja hõisates wanast maailma [[maja]]st wälja läheb, mis kergesti mõista on, sest et sääl enam kirjastajaid, kes käsikirju kirjastavad, ega lugejaid, kes [[luule]]tusi loewad, ei ole, waid kõik on tühi ja kole ja kuulsust enam ei ole, mis üks wäga hää riim on, millest Teie aga aru ei saa, sest et Teie luuletajatest aru ei saa, mis ka suur ime ei ole, sest et mina isegi enesest aru ei saa, kuid nii palju saan ma aru, et minu waim arusaamata mõistatus on, ehk ta küll mu tulewates lauludes kui selge [[vesi|wesi]] woolama saab, kuhu taewa [[täht|tähed]] sisse paistawad.“
:(Nii oli sõna sõnalt Wesipruuli kirja esimene lause. Ma minestasin teda lugedes kolm korda ära, läksin siis pääst hulluks ja lasin ennast kaks nädalat arstida, enne kui [[mõistus]] nii kaugele selgis, et edasi wõisin lugeda.
* [[Eduard Bornhöhe]], [https://et.wikisource.org/wiki/Tallinna_narrid_ja_narrikesed/4 "Tallinna narrid ja narrikesed"], IV osa, "Narride narr"
 
 
* 4 [[Mõte]] on tähenduslik lause.
* 4.001 Lausete kogusus on [[keel]].
10. rida ⟶ 16. rida:
 
 
* Kuid ainuke tõeline hädaoht ähvardas [[Notsu]]t siiski alles tema [[vangistus]]e viimasel pooltunnil, kui [[Öökull]], kes just äsja sinna oli lennanud, puuoksale istus ja talle lohutuseks kohutavalt pika loo jutustas ühest oma [[tädi]]st, kes kord eksikombel meri[[kajakas|kajaka]] [[muna]] välja oli haudunud, ja nii edasi ja nii edasi läks see tema jutt, täpselt nagu see lausegi siin praegu, kuni Notsu, [[kael]] õieli aknast väljas, seda vadinat kuulates vaikselt tukkuma jäi ja pikkamisi välja hakkas vajuma, nii et ta viimaks veel ainult sõraotste toel seal vee kohal rippus.
* "Kõik, mis Teie „Kuulsuse narrides“ minu kohta lorisete, tunnistab ainult seda, et Teie minust ialgi õieti aru ei ole saanud, sest kui Teie minust aru oleksite saanud, siis oleksite Teie aru saanud, et Teie minust aru ei wõigi saada, kuna mina wäga hästi aru saan, et ma isegi enesest aru ei saa, sest üksgi [[luuletaja]] ei saa enesest aru, kui ta niisugune luuletaja on, et luuletajad teda luuletajaks wõiksiwad nimetada, sest see ei ole luuletaja, kellest luuletajad kohe aru saawad, et ta luuletaja ei ole, waid need on luuletajad, kelle rinnus kaks [[hing]]e elawad, milledest kumbgi teisest aru ei saa, nagu Anastasius Blau luuletab, ja kelle hingest pragu läbi käib, mis maailmast läbi käib ja maailma otsani ulatab, nagu [[Heinrich Heine|Heyne]] luuletab, mil wiimne luuletaja lauldes ja hõisates wanast maailma [[maja]]st wälja läheb, mis kergesti mõista on, sest et sääl enam kirjastajaid, kes käsikirju kirjastavad, ega lugejaid, kes [[luule]]tusi loewad, ei ole, waid kõik on tühi ja kole ja kuulsust enam ei ole, mis üks wäga hää riim on, millest Teie aga aru ei saa, sest et Teie luuletajatest aru ei saa, mis ka suur ime ei ole, sest et mina isegi enesest aru ei saa, kuid nii palju saan ma aru, et minu waim arusaamata mõistatus on, ehk ta küll mu tulewates lauludes kui selge [[vesi|wesi]] woolama saab, kuhu taewa [[täht|tähed]] sisse paistawad.“
** [[A. A. Milne]], "[[Karupoeg Puhh]]". Tõlkinud [[Valter Rummel]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, (lk 106)
:(Nii oli sõna sõnalt Wesipruuli kirja esimene lause. Ma minestasin teda lugedes kolm korda ära, läksin siis pääst hulluks ja lasin ennast kaks nädalat arstida, enne kui [[mõistus]] nii kaugele selgis, et edasi wõisin lugeda.
 
* [[Eduard Bornhöhe]], [https://et.wikisource.org/wiki/Tallinna_narrid_ja_narrikesed/4 "Tallinna narrid ja narrikesed"], IV osa, "Narride narr"
 
* [Politseiseersant Maddyle:] "Kas te taipate, et teie keeldumine antud olukorras omapoolset tea­vet jagada võib anda ajendi vabadusekaotuse rakendamiseks? Mida te sellest arvate?"
:"Ma arvan, et te peaksite selle lause arreteerima ja eluks ajaks istuma panema."
* Kathy Lette, "Hullud lehmad", tlk Sigrid Fialka, 2000, lk 17
 
 
21. rida ⟶ 31. rida:
* "Keset tuulist merd oli ühes kohas pisike saar." Kui palju [[salapära]], [[jõud]]u ja [[veetlus]]t ühes lihtsas lauses! Eriti salapärane on see "ühes kohas". Miks see "ühes kohas" seal üleüldse on, sest kas saaks siis miski olla teises kohas, kui ta on? Või kas saaks miski olla korraga kahes kohas? Või kas oleks võimalik, et üks [[saar]] on küll olemas, ent ei asu ometigi mitte üheski kohas? "Keset tuulist merd oli ühes kohas pisike saar." Lause, mille tõlgendamisele võiks kulutada pakse köiteid, nii võimas on see. Nii võib alata nii [[muinasjutt]] kui ka [[romaan]], see üksainumas lause kätkeb pööraseid potentsiaalsusi, siit võivad alata miljonid teekonnad, saarel võivad elada või sinna sattuda täiesti vastupandamatud inimesed, kes võtavad ette tegusid, millest teada saades hoiad ise seda märkamata hinge kinni. "Kunksmoor" on geniaalne raamat. Loe mis vanuses tahes, ikka leiad midagi uut ja võrratut.
** [[Vilja Kiisler]], [http://www.vikerkaar.ee/archives/27093 "Vähem on vahel rohkem"], Vikerkaar 4/2021 (Arvustus: [[Aino Pervik]]. "Miniatuurid mälupõhjast". Tallinn: Salv, 2020.)
 
 
* Kuid ainuke tõeline hädaoht ähvardas [[Notsu]]t siiski alles tema [[vangistus]]e viimasel pooltunnil, kui [[Öökull]], kes just äsja sinna oli lennanud, puuoksale istus ja talle lohutuseks kohutavalt pika loo jutustas ühest oma [[tädi]]st, kes kord eksikombel meri[[kajakas|kajaka]] [[muna]] välja oli haudunud, ja nii edasi ja nii edasi läks see tema jutt, täpselt nagu see lausegi siin praegu, kuni Notsu, [[kael]] õieli aknast väljas, seda vadinat kuulates vaikselt tukkuma jäi ja pikkamisi välja hakkas vajuma, nii et ta viimaks veel ainult sõraotste toel seal vee kohal rippus.
** [[A. A. Milne]], "[[Karupoeg Puhh]]". Tõlkinud [[Valter Rummel]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1977 (lk 106)
 
==Luule==