Pirnipuu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
61. rida:
* Pirniõisi peetakse üldiselt ebameeldivaks – neid ei istutata oma elamise lähedale ega kasutata ka kõige tühisemate kirjade kaunistamiseks ning nendega võrreldakse enamasti sellise naise nägu, kelles pole midagi armastusväärset – ilmselt on selle üheks põhjuseks ka lehtede mittemidagiütlev värv –, aga sellele vaatamata on Hiinas pirni kõrgelt hinnatud ja luules korduvalt kasutatud, mis paneb tahtmatult mõtlema, et midagi peab neis ikka olema. Kui õisi lähemalt uurida, siis võibki kroonlehtede servades märgata õrna sädelust. See, kuidas Bai Juyi kirjeldas "Igavese igatsuse laulus" Yang Guifei pisarates nägu keisri saadikule sõnadega: "pirniõites oks on vihmas saanud läbimärjaks", on ebatavaliselt liigutav – teist lille, mis siia nii erakordselt hästi sobinuks, maailmas ilmselgelt pole.
** [[Sei Shōnagon]], "Padjamärkmed", 34, tlk Alari Allik. Vikerkaar, november 2018
* Veel kunagi pole ma teda nii veetlevana näinud - hommikune õhk oli ta jumet värskendanud, tema puhastes ja kergetes rõivastes oli midagi õhulist -, teda vaadates tundus, nagu oleks näinud veel teistki [[kevad]]et taevast alla laskumas, veelgi nooremat ja kaunimat kui esimene. Puhus jahe tuuleõhk ja Valérie, kes istus ühele hauakividest, oli hetkega kaetud lähedalkasvavate pirnipuude õitega, mis oma pehmuse ja õrnade värvidega tundusid teda silitavat. Valérie korjas naerdes neid õisi. Nähes teda nii kauni ja puhtana, tundsin ma, et ma tahaksin surra niisamuti nagu need õiedki, kui vaid tema hingeõhk mind korrakski puudutaks.
** [[Barbara Juliane von Krüdener]], "Valérie ehk Gustave de Linari kirjad Ernest de G...le", tlk Ülo Treikelder, 2003, lk 43-44
| |||