Veneetsia: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
5. rida:
 
==Proosa==
 
* Ma ei ole sulle veel midagi rääkinud sellest omapärasest linnast, mis kerkib mere rüpest ja laseb lainetel peksta vastu oma kaldapealseid, mis allutab mere oma seadustele, mis laseb tal kohale tuua [[Euroopa]] ja [[Aasia]] rikkusi, laseb tal end teenindada ja iga päev kohale tuua kõik [[kaubad]], milleta see linn häviks keset oma toredust ja piiritut uhkust. Kohas, kus see linn asub, elasid alguses vaid vaesed [[kalur]]id, kelle [[paadid]] arglikult sõudsid neil vetel, kus nüüd senati galeerid uhkeldavad. Vähehaaval hakkas [[kaubandus]] elavdama seda ida-ja läänemaailma kokkupuutepunkti ja Veneziast sai ühenduslüli, mis sidus ühte maailma teiste osade ja Itaalia eluviisi. Sellest ka nii vaheldusrikkad värvid, see usundite, riidemoodide ja keelte segu, mis annavad sellele linnale nõnda omapärase näo ja sulandavad kohalikud nüansid kahekümne erineva rahva omadesse. (lk 75)
* Venezia on naudingute ja logelemise kants. Lesitakse [[gondel|gondlites]], mis taltsutatud [[laine]]tel libisevad, lesitakse teatriloožides, kuhu kanduvad Itaalia kõige kaunimate lauluhäälte nõiduslikud helid. Suur osa päevast magatakse lihtsalt maha, elu toimub öösiti, kas siis ooperiteatris või kohas, mida siin kutsutakse kasiinoks. Venezia keskuseks on Püha Markuse väljak, mis [[öö]]sel on suurilmainimeste [[salong]]iks, päeval aga lihtrahva kokkusaamiskohaks. Siin antakse pidevalt [[etendus]]i, avatakse uusi [[kohvik]]uid ja suletakse vanu, [[kauplus]]ed on vitriinid luksuskaupu täis kuhjanud, siin suitsetab [[armeenlane]] vaikides oma [[sigar]]it, taamal aga kõnnib [[loor]]i taga suursuguse veneetslase naine - silmipimestavate [[teemant]]idega üle külvatud, pooleldi oma ilu varjates, pooleldi seda aga oskuslikult välja näidates - kergel sammul üle [[väljak]]u, lehes oma hommikust, lõunast või õhtust [[jalutuskäik]]u, et käia läbi kohvikutest, külastada teatrit ja seejärel uuesti peituda oma kasiinosse, oodates seal päikesetõusu. (lk 77)
** [[Barbara Juliane von Krüdener]], "Valérie ehk Gustave de Linari kirjad Ernest de G...le", tlk Ülo Treikelder, 2003
 
 
* Üks mu esimesi reisimälestusi on Venezia. See [[mälestus]] pole kena, sest tollal olin [[vanaema]]st lahus ja koos vanematega. Oli [[talv]], laguunid olid nukrad ja [[hall]]id ja haisesid. Lisaks sellele veeti mind harimise eesmärgil — olin [[seitse]] aastat vana — pildigaleriidesse. Nägin suurel hulgal pilte ja leidsin, et peaaegu kõik neist on tapvalt [[igavus|igavad]]. Kui ma siis aralt teatasin, et mulle piisab sellest [[pühak]]ute kogusest, sain kuulda tavalise "Sa oled idioot", mis tegi mulle vanad meistrid pikaks ajaks vastikuks.
** [[Hermynia Zur Mühlen]], "Lõpp ja algus". Tõlkinud Viktor Sepp. [[LR]] 48-51 (1981), lk 26
 
 
* Tomile meeldis, et Venezias polnud [[auto]]sid. See andis [[linn]]ale inimliku näo. [[Tänav]]ad on nagu [[veresoon]]ed, mõtles ta, ning [[inimesed]] on [[veri]], mis ringleb kõikjal. Tagasi läks ta teist tänavat pidi, jalutas teist korda üle suure nelinurkse Püha Markuse väljaku. Kõikjal [[tuvi]]d — õhus, kaupluste valgustatud vaateakendel; isegi öösiti paterdasid tuvid möödakäijatel jalus, nagu tutvuksid nemadki vaatamisväärsustega! Kõik ''plaza''<nowiki>'</nowiki>le viivad kaaristud olid kohvikulaudu ja -toole täis, inimesed ja tuvid pidid nende vahelt teed otsima. ''Plaza'' mõlemast äärest kostis grammofonimuusikat, mis sulas [[kakofoonia]]ks. Tom püüdis ette kujutada, missugune on väljak suve­päikeses. Kindlasti kubiseb see inimestest, kes loobivad tuvidele peotäite kaupa teri. (lk 131)
** [[Patricia Highsmith]], "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007, lk 131
 
 
16. rida ⟶ 25. rida:
* Öö Veneetsias! Juba need kaks [[sõna]] on laetud alatedvuses helisevate ülemtoonidega mitte ainult Teatro Verde ruumipoeetikast, vaid ka [[linn]]ast kui hiigelsuurest lavapildist. See ilmneb eriti märkimisväärselt, kui suunata [[pilk]] samal [[saar]]el asuva [[Andrea Palladio]] kavandatud klassikaliste [[sammas]]te ja hiiglaslike [[kolmnurk]]adega renessanss-stiilis kiriku [[torn]]ist üle vee Püha Markuse väljakule ja keskaegsele [[Doodžide palee]]le. Kui sellisele tunnetusele lisada niisuguse paigaga seotud [[mälestus]]i või soovunelmaid, muutub kõik viirastuslikult ebamaiseks. Kaotame [[ajataju]] ja [[eneseteadvus]]e. Jääb vaid ([[Aristoteles]]e sõnutsi) teatris istuvas vaatajas toimuv hingeline õilistumine, nagu muistsel sõõrikujulisel kooriväljakul, kus kohtuvad [[aeg]], [[ring]] ja [[ruum]].
** [[Mardi Valgemäe]], [https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:120528 "Teatrimaania"], Vikerkaar 7–8/2011, lk 101-124
 
 
* Tomile meeldis, et Venezias polnud [[auto]]sid. See andis [[linn]]ale inimliku näo. [[Tänav]]ad on nagu [[veresoon]]ed, mõtles ta, ning [[inimesed]] on [[veri]], mis ringleb kõikjal. Tagasi läks ta teist tänavat pidi, jalutas teist korda üle suure nelinurkse Püha Markuse väljaku. Kõikjal [[tuvi]]d — õhus, kaupluste valgustatud vaateakendel; isegi öösiti paterdasid tuvid möödakäijatel jalus, nagu tutvuksid nemadki vaatamisväärsustega! Kõik ''plaza''<nowiki>'</nowiki>le viivad kaaristud olid kohvikulaudu ja -toole täis, inimesed ja tuvid pidid nende vahelt teed otsima. ''Plaza'' mõlemast äärest kostis grammofonimuusikat, mis sulas [[kakofoonia]]ks. Tom püüdis ette kujutada, missugune on väljak suve­päikeses. Kindlasti kubiseb see inimestest, kes loobivad tuvidele peotäite kaupa teri. (lk 131)
** [[Patricia Highsmith]], "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007
 
==Luule==