Ruth Mirov: erinevus redaktsioonide vahel

* Lapsele tundus põnevusega oodatud peona, kui Kõrgemäelt tuldi runokogumisretkele. Kuid kirjanik tõdeb siiski, et tema lapsemällu jäid runodest paremini peretoas kuuldud lõppriimilised rahvalaulud ja jutud Kaval-Antsust ning kuradist, kes tuli järele äsjamaetud mõisaproua ja paruni[[parun]]i hingedele. (lk 49)

* Üks põhjusi miks doktoriväitekiri lõpetamata jäi, tulenes ilmselt siiski [[metodoloogia|metodoloogilistest]] ebalustest. Kaotanud usalduse ühe meetodi vastu, tundis Hella Wuolijoki end vajavat teoreetilisi lisaõpinguid (nagu ta arvas — Dijonis või [[Sorbonne]]'is), kuid selleks puudusid majanduslikud võimalused. (lk 52)

* Kuigi registri tegemine oli Hella Wuolijoele huvitav ja haarav töö, oli see ka küllalt pingutav. Olid ju [[Jakob Hurt|Hurdale]] kaastööd saatnud sajad inimesed, mõnedki neist vähese kirjaoskuse[[kirjaoskus]]e ja halva [[käekiri|käekirjaga]], kuid kõik tuli lahti dešifreerida. Hella Wuolijoki kirjutab, et ta istus selle tegevuse juures [[kaheksa]] tundi päevas, teenis vähe ega jõudnud midagi rohkemat teha. Lisaks püüdis ta endale kopeerida kaunimaid laule, sest juba siis oli tekkinud antoloogia koostamise mõte. Ülepingutuse tagajärjeks oli kirjutuskramp ja kuus nädalat töövõimetust. (lk 54)

* Samal esimesel sõja-aastal kaotas oma abirahad Soome Kirjanduse Selts, kelle toetusel Hella Wuolijoki oli hakanud koostama eesti rahvalaulude antoloogiat[[antoloogia]]t. Nii jäi Hella Wuolijoki ilma sellestki väikesest, aga kindlast sissetulekust. Majanduslike raskuste tõttu hakkas ta tööle mõnede soome firmade väliskorrespondendina. Tänu suurepärasele keelteoskusele (Hella Wuolijoki valdas vabalt seitset[[seitse]]t keelt), sünnipärasele ärivaistule ning sõjaaegsele soodsale konjunktuurile edenes ta uues ametis hästi, astus järjest suuremate, laiema tegevusraadiusega firmade teenistusse, omas lõpuks ka ise metsaäri ja mõisa. (lk 55)

* "Sõja laulu" koostamise mõtte ajendas [[Esimene maailmasõda]]. Meenutades sellega seotud asjaolusid, kirjutab Hella Wuolijoki mälestustes, et teda üllatas, kui vähe eesti vanem [[rahvalaul]] räägib otseselt sõjast. See käsitleb ainult pereasju, noore mehe minekut sõtta ja sõjast tulekut, omaste ootust ja nuttu. Ja kui ongi juttu sõjast, siis kujutakse vaid tuska, häda, verd, nälga ja ennekõike kojuigatsust. Ei vähematki sõjaindu. Rahval ei olnud veel isamaad, olid vaid omaksed ja kodukoht. Edasised mõtisklused viisid tõdemuseni, et [[sõda]] on kohutav muredraama väikesele rahvale, kelle mehi väevõimuga tsaariarmeesse võeti. (lk 57)

* Tüpoloogiliselt võttes on kasutatud rahvalaulumaterjali hulgas esikohal laulutüüp "Venna sõjalugu", mis Hella Wuolijoe koostatud Hurda kogu registris kannab nim etust «Sõja laul». "Venna sõjaloole" lähedast laulu tunnevad paljud rahvad. Laulu tekke- ja arengulugu käsitleb Yrjö Penttinen monograafias "Sotasanomat" 12 rahvalt pärineva materjali põhjal. Ta oletab, et laul on tekkinud kuskil [[Ukraina]] stepialadel 11. või 12. sajandil, jõudnud sealt [[leedulased|leedulaste]] ja [[lätlased|lätlaste]] vahendusel Eestisse ning siit edasi Ingerisse. (lk 59)

* Keeleline korrastamine, mis oluliselt tähendabki lähendamist kirjakeelele[[kirjakeel]]ele, on eri murdeala lauludest kokku pandud teoste sõlmprobleeme, millele ei saa pakkuda ühest, alati kehtivat lahendust. Õnnestumiseks on vaja teadmisi rahvalaulukeelest ja dialektoloogiast ning stiilitunnet, sõltub ju kunstiline [[kujund]] otseselt sõnalisest väljendusest. Hella Wuolijoe seisukoht oli, et murdesõnu tuleb mõnevõrra säilitada, mis kahtlemata on üldprintsiibina õige, sest muidu kaoks kujundi ilmekus ja terviklikkus. Samas aga ei tohiks eri murdekeeltes tekstilõigud omavahel liiga palju erineda. Ükskõik kui kaugele korrastamisega ka minna, on sellise teose tekst igal juhul segu kirjakeelest, arhailisest rahvalaulukeelest ja eri murretest. Ja paratamatult jääb mõnigi asi redigeerija isiklike maitseotsustuste varale. (lk 61)

* Nii süžeeliselt kui ka tunnetuslik-emotsionaalselt on oluline võõraks <!--//-->jäänud sõjamehe tunnistamise ja äratundmise episood. Kuigi gradatsioon on nagu langev (isa — ema — vend — õde), tõuseb pinge: kas kodused ei tunnegi tagasitulnud sõjameest ära? Alles õde tunneb venna omatehtud riietest. Siin on motiive, mis loovad mulje, et sõjast naasnu on niivõrd muutunud ja võõrdunud, et teda ei olegi võimalik niisama lihtsalt kodusesse ellu omaks võtta: sõjamees on nii kaua sadulas olnud, et jalad on jäänud jalustesse, käed on sulanud suitsetesse; enne kui sõjamees saab tuppa tulla, tuleb käed suitsetest sulatada ning pesta [[saapad]] savist ja [[mõõk]] verest. Jutuajamises õega saab päris selgeks, et sõjamehega toimunud muutused ei haara ainult tema välimust. Vestluses on keskne motiiv, mis mahutab õe küsimuse: "Kas on sõjas naine armas...?" ja venna vastuse: "Sõjas on armas haljas mõõka, kallis kangepea [[hobune]], kes päästab mehe sõjasta...". Selle küsimuse-vastuse taga peitub ohtliku sõjaelu ja koduse rahuliku elu täielik vastandus — sõjas astuvad jõusse hoopis teised väärtushinnangud. (lk 61-62)

* Õe-venna dialoogi laiendab sageli sõjakirjeldus, mis on üles ehitatud detailsele loetelule ja võrdlusele[[võrdlus]]ele. Tekib õudustäratav kujutluspilt. Kõik teise osa motiivid on suure elamusmahuga, kuigi sõjasündmused ise jäävad otsesest vaatlusest välja. Sõjakoledusi vahendatakse tagasipeegeldusena läbi üksikisiku[[üksikisik]]u, tema subjektiivsete muljetena ning temaga toimunud muutuste kaudu, mida tajuvad teised (tagasipeegeldusena läbi sugulaste emotsionaalse prisma). Siin astub jõusse regivärsilisele rahvalaulule omane metafoorne mitmetähenduslikkus: iga näiliselt otsenegi väljendus kannab endas teist, sügavamat tähendust[[tähendus]]t ja omab niimoodi sümboli jõudu. Lüüriline element laulus peaaegu et varjutab eepilise, sündmustikku on siin tõesti napilt. (lk 62)

* Dialoogidesse ongi kätketud ideelised kandekohad: enesesäilitam iseenesesäilitamise õpetused laulu esimeses osas ning väärtushinnangute muutumine ja sõjakoleduste kirjeldamine laulu teises osas. Kõigest paistab läbi sõjaõudusi kogenud inimeste sõjavastane hoiak, mis on laulu ideeliseks üldsuunitluseks. (lk 63)

* Esimeses loos on kirjanik püüdnud rahvalauluga võrreldes sündmustikku lisada ning loonud juurde sellised episoodid nagu venna sõttasõit ja vend sõjas, kuid kasutada on tal olnud peamiselt lüürilist rahvalaulumaterjali. Ka itkul[[itk]]ul on oluline osa teose ideelises plaanis, kajastades sõja hävitavat, inimvaenulikku olemust. Kas sõda on millekski vajalik, selle probleemi üle rahvalaulus ei juurelda. Kirjanik on siiski püüdnud sõttaminekut kujutada teadliku kohusetäitmisena ja sisse toonud nekrutilaulu motiivi ''sõtta sugulaste eest''. Kuid sõjapaatos puudub poeemiski. Nii on kirjanik põhilises jäänud truuks oma kavatsusele tuua esile vaid seda, mis rahvas on sõjast laulnud. (lk 63)

* [---] Teise maailmasõja ajal ja järel hakkas Hella Wuolijoki väga oluliseks pidama rahuliikumist, ta pidas kogu oma tolleaegset poliitilist tegevust ennekõike rahu tagamisele suunatuks ja kahetses korduvalt, et on nii vähe suutnud selle heaks teha. "Sõja laulu" oli juba [[Brecht]] nimetanud maailma kõige patsifistlikumaks sõjaaineliseks poeemiks ja Hella Wuolijoki ise leidis, et see võiks sobida rahuoratooriumi tekstiks. (lk 68)