Värv: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
14. rida:
* Praegu olgem lihtsalt [[inimesed]], s.t. ''üks'' [[heli]], ''üks'' värv [[täht]]ede harmoonias. Kui valgust, mis meieni jõuab, võiks võrrelda maheda [[roheline|rohelise]] värviga, siis ärgem pidagem seda puhtaks päikesevalguseks, meie [[mõistus]]t ja tahet [[universum]]i juhthoobadeks; sest meie ja kogu meie [[Maakera|Maa]] oleme ilmselgelt ainult tühine murdosa tervikust.
** [[Johann Gottfried von Herder]], "Mõtteid inimkonna ajaloo filosoofiast". Tõlkinud Krista Räni. Tartu: Ilmamaa, 2019. Esimene raamat, lk 31
* [[Mood]]i ei tohiks kunagi järgida liiga täpselt, veel vähem lasta end mõjutada ühestainsast [[stiil]]ist; valdavat moodi tuleks muuta ja kohandada sobivaks isiklikule omapärale. Iga [[daam]] peaks kaaluma värvide erinevat mõju ja riietuse mitmesuguseid vorme, kuna peen maitse riietuses annab tunnistust laitmatust [[otsustusvõime]]st. ("Tualett", 5. ptk, "Riietus")▼
** [[Judith Montefiore]], "Juudi käsiraamat", 1846▼
* Või pole valevus oma olemuselt niipalju värvus kui värvuse nähtav puudumine ja samal ajal kõiki värvusi ühendav sideaine? Või põhjustab seda [[tunne]]t ääretul [[maastik]]ul tähendusrikkalt vaikiv [[tühjus]], värvitu ning kõigevärviline nagu [[ateism]], millest me tagasi põrkame? Kui arvestame teist [[teooria]]t, mis kuulub natuurfilosoofidele ja mille järgi kõik õilsalt ning meeldivalt eretavad maised värvitoonid - olgu siis tegemist loojakuaegse [[taevas|taeva]] ja [[mets]]a kaunite [[vari|varjude]], [[liblikas|liblikate]] kullendava [[samet]]i või tütarlaste pehmete õhetavate [[põsk]]edega - on ainult peen [[pettus]] ega kuulu tegelikult [[asi|esemele]] endale, vaid on talle väljastpoolt antud, nii et kogu jumaldatud [[Loodus]] värvib ennast otsekui libu, kes võluva kesta all peidab surnukambrit; ja kui me sõitu jätkame ning silmas peame, et see salapärane kosmeetikavahend, võimas algollus valgus, mis kõik värvitoonid loob, ise aga alati [[valge]]ks või värvituks jääb, langeb vahetult esemetele, puudutades oma olematu värvinguga kõike, ka [[tulp]]e ja [[roos]]e - kui selle kõige üle järele mõelda, siis tundub, nagu lamaks halvatud [[universum]] pidalitõbisena meie ees; nagu isekas rändur, kes [[Lapimaa]]l keeldub värvilisi kaitseprille kandmast, nii jääb ka õnnetu uskmatu pimedaks, kui ta üksisilmi vahib majesteetlikku valget katet, mis ümberringi igasugu väljavaate suleb.▼
** [[Herman Melville]], "[[Moby Dick]]", tlk Juhan Lohk ja Ülo Poots, Tallinn: Eesti Raamat, 1974, lk 225-226
* ...kujutlege [[don Quijote]]t kaheksateistkümneaastasena, don Quijotet ilma [[raudrüü]], rõngassärgi ja reieturvisteta, don Quijotet villases vammuses, mille [[sinine]] värv oli omandanud veinipära ja taevassinise vahepealse tabamatu värvingu.
** [[Alexandre Dumas vanem]], "Kolm musketäri", 1. peatükk. Tõlkinud Tatjana Hallap
* Ma olen äge, kuid [[seadus]] näeb ette, et [[stiil]] oleks tagasihoidlik. ''[[Hall]] hallil taustal'' on selle [[vabadus]]e ainus lubatud värv.
26. rida ⟶ 33. rida:
* [Heinrich:] Roosiliseks värvisid sa kõik, ja [[noorus]] armastab roosilist, värvilist.
** [[A. H. Tammsaare]], "[[Pikad sammud]]" I
* Te võib-olla imestate, miks nad nii väga soovisid ehtida oma [[tuba]] nii värviliste esemetega. Nimelt seepärast, et [[maja]], kus nad elasid, oli nii värvivaene, et sarnanes pigem raamatu trükipildi kui tõelise elamuga - üleni [[must]] ja [[valge]] ja [[hall]]. See oli kahvatu, korralik, külm maja. Põrandail näiteks olid soojade värviliste vaipade asemel valged õlgmatid ja treppidel mingisugused valkjashallid kookosmatid. Aknaeesriided olid pehmest puuvillasest riidest ja kahvatut lavendlivärvi, neil polnud [[damast]]i toredust ega lõbusaid lillelisi mustreid. [[Sein]]ad ei olnud [[tapeet|tapeeditud]], vaid värvitud, puhastes, kahvatutes värvitoonides ja üldmulje jäi peaaegu samasugune kui väga suursuguses erahaiglas. Põrandaid pesti kord nädalas "Sanitase" nimelise pulbriga, mis andis meeldivat puuhoovi lõhna. Majas ei olnud ühtki värvilist pilti - ainult pruunid [[koopia]]d [[Raffael]]i, [[Velazquez]]i ja teiste sääraste meeste kuulsatest maalidest.
** [[Edith Nesbit]], "Imeline aed", tlk Anna Mägi, 2001, lk 4▼
31. rida ⟶ 42. rida:
* Nagu iseenesest sattus ta kätte viimaselt saadud [[palveraamat]] ja kui ta selle avas, leidis ta [[raamat]]u lehtede vahelt sinna kunagi peidetud roosi. Näe imet, roosi punased õielehed olid valgeks kahvatanud, nagu oleksid raamatu sõnad nendelt [[patt|patu]] hõõguva värvi võtnud. (lk 78)
** [[Karl Ristikivi]], "[[Põlev lipp]]", V peatükk. Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1961
* Aga äkki jäi [Winckelmannil] see kõige suurem siiski kirjutamata, küsis [[Goethe]] ja toppis [[särk|särgi]] [[püksid|püksi]], kas sa arvad, et minu Suur Raamat on juba valmis? Mis võiks veel tulla pärast [[Götz von Berlichingen|Götzi]] ja [[Noore Wertheri kannatused|Wertherit]], küsisin ma lootusetult [[käsi]] laiutades. [[Faust]], karjus Goethe äkki jubeda [[hääl]]ega, Faust ja ei midagi vähemat. Ja ta tõstis oma rusikad [[taevas|taeva]] poole. Faust, ütles ta siis, kes allutab maavaimu. Faust, kes sõlmib lepingu [[kurat|kuradiga]], et teda intellektuaalselt [[jalg]]e alla tallata. Faust, kes jahib absoluutset intellektuaalset valgust, mis ei lagune värvideks, [[kompromiss]]iks, kirevuseks.▼
** [[Jaan Undusk]], "Tischbeini märkmed Goethest", Looming 9/1999, lk 1312▼
44. rida ⟶ 51. rida:
▲* Aga äkki jäi [Winckelmannil] see kõige suurem siiski kirjutamata, küsis [[Goethe]] ja toppis [[särk|särgi]] [[püksid|püksi]], kas sa arvad, et minu Suur Raamat on juba valmis? Mis võiks veel tulla pärast [[Götz von Berlichingen|Götzi]] ja [[Noore Wertheri kannatused|Wertherit]], küsisin ma lootusetult [[käsi]] laiutades. [[Faust]], karjus Goethe äkki jubeda [[hääl]]ega, Faust ja ei midagi vähemat. Ja ta tõstis oma rusikad [[taevas|taeva]] poole. Faust, ütles ta siis, kes allutab maavaimu. Faust, kes sõlmib lepingu [[kurat|kuradiga]], et teda intellektuaalselt [[jalg]]e alla tallata. Faust, kes jahib absoluutset intellektuaalset valgust, mis ei lagune värvideks, [[kompromiss]]iks, kirevuseks.
* Vaata, ma olen süneglot, minuteada sellist [[sõna]] ei olegi meil [[eesti keel]]es. On olemas sünestees, [[sünesteesia]], mina olen süneglot. Sünesteesias seostavad inimese meeled värve [[heli]]de või tähtedega, minu meeled teevad sama [[keel]]e ja sõnadega. Minu keelepaelad, ütleme nii, ei ole kunagi [[sõlm]]es olnud.▼
▲** [[Jaan Undusk]], "Tischbeini märkmed Goethest", Looming 9/1999, lk 1312
** [[Keiti Vilms]], Ronald Liive [http://www.kiip.ee/keiti-vilms-isekeelne-kalamburist-ja-sautsupaasuke/ "Keiti Vilms - isekeelne kalamburist ja säutsupääsuke"] kiip.ee, 14. märts 2014▼
* Värviline [[klaas]] tegi ta näo võõraks. See jagas ta külmadeks eredavärvilisteks tuledeks. Kui ta töötas, liikus üks ta põsk kord viinamarjalillasse [[valgus]]laiku, kord sealt välja. Tema [[otsaesine]] õilmitses roheliselt ja kuldselt. Roosipunane ja marjapunane varjutasid ta kahvatut [[kael]]a, [[lõug]]a ja [[suu]]d. [[Silmalaug]]udel olid punakaslillad [[varjud]]. Tema [[sall]]i rohelisel [[siid]]il välklesid lillakaspunased tornidega mäeharjad. [[Tolm]] tantsiskles nagu ähmane särapärg ümber ta pisut liikuva pea, mustad kübemed õlgkuldses valguses, nähtamatu tahke aine otsekui nööpnõelaaugud tahke värvi pinnas. Roland hakkas rääkima ning kui Maud pöördus läbi [[vikerkaar]]e, liikus kahvatu [[nahk]] läbi eri värvi valgusviirgude.
▲* Või pole valevus oma olemuselt niipalju värvus kui värvuse nähtav puudumine ja samal ajal kõiki värvusi ühendav sideaine? Või põhjustab seda [[tunne]]t ääretul [[maastik]]ul tähendusrikkalt vaikiv [[tühjus]], värvitu ning kõigevärviline nagu [[ateism]], millest me tagasi põrkame? Kui arvestame teist [[teooria]]t, mis kuulub natuurfilosoofidele ja mille järgi kõik õilsalt ning meeldivalt eretavad maised värvitoonid - olgu siis tegemist loojakuaegse [[taevas|taeva]] ja [[mets]]a kaunite [[vari|varjude]], [[liblikas|liblikate]] kullendava [[samet]]i või tütarlaste pehmete õhetavate [[põsk]]edega - on ainult peen [[pettus]] ega kuulu tegelikult [[asi|esemele]] endale, vaid on talle väljastpoolt antud, nii et kogu jumaldatud [[Loodus]] värvib ennast otsekui libu, kes võluva kesta all peidab surnukambrit; ja kui me sõitu jätkame ning silmas peame, et see salapärane kosmeetikavahend, võimas algollus valgus, mis kõik värvitoonid loob, ise aga alati [[valge]]ks või värvituks jääb, langeb vahetult esemetele, puudutades oma olematu värvinguga kõike, ka [[tulp]]e ja [[roos]]e - kui selle kõige üle järele mõelda, siis tundub, nagu lamaks halvatud [[universum]] pidalitõbisena meie ees; nagu isekas rändur, kes [[Lapimaa]]l keeldub värvilisi kaitseprille kandmast, nii jääb ka õnnetu uskmatu pimedaks, kui ta üksisilmi vahib majesteetlikku valget katet, mis ümberringi igasugu väljavaate suleb.
** [[
▲* Vaata, ma olen süneglot, minuteada sellist [[sõna]] ei olegi meil [[eesti keel]]es. On olemas sünestees, [[sünesteesia]], mina olen süneglot. Sünesteesias seostavad inimese meeled värve [[heli]]de või tähtedega, minu meeled teevad sama [[keel]]e ja sõnadega. Minu keelepaelad, ütleme nii, ei ole kunagi [[sõlm]]es olnud.
▲* [[Mood]]i ei tohiks kunagi järgida liiga täpselt, veel vähem lasta end mõjutada ühestainsast [[stiil]]ist; valdavat moodi tuleks muuta ja kohandada sobivaks isiklikule omapärale. Iga [[daam]] peaks kaaluma värvide erinevat mõju ja riietuse mitmesuguseid vorme, kuna peen maitse riietuses annab tunnistust laitmatust [[otsustusvõime]]st. ("Tualett", 5. ptk, "Riietus")
▲** [[Keiti Vilms]], Ronald Liive [http://www.kiip.ee/keiti-vilms-isekeelne-kalamburist-ja-sautsupaasuke/ "Keiti Vilms - isekeelne kalamburist ja säutsupääsuke"] kiip.ee, 14. märts 2014
▲** [[Judith Montefiore]], "Juudi käsiraamat", 1846
▲* Te võib-olla imestate, miks nad nii väga soovisid ehtida oma [[tuba]] nii värviliste esemetega. Nimelt seepärast, et [[maja]], kus nad elasid, oli nii värvivaene, et sarnanes pigem raamatu trükipildi kui tõelise elamuga - üleni [[must]] ja [[valge]] ja [[hall]]. See oli kahvatu, korralik, külm maja. Põrandail näiteks olid soojade värviliste vaipade asemel valged õlgmatid ja treppidel mingisugused valkjashallid kookosmatid. Aknaeesriided olid pehmest puuvillasest riidest ja kahvatut lavendlivärvi, neil polnud [[damast]]i toredust ega lõbusaid lillelisi mustreid. [[Sein]]ad ei olnud [[tapeet|tapeeditud]], vaid värvitud, puhastes, kahvatutes värvitoonides ja üldmulje jäi peaaegu samasugune kui väga suursuguses erahaiglas. Põrandaid pesti kord nädalas "Sanitase" nimelise pulbriga, mis andis meeldivat puuhoovi lõhna. Majas ei olnud ühtki värvilist pilti - ainult pruunid [[koopia]]d [[Raffael]]i, [[Velazquez]]i ja teiste sääraste meeste kuulsatest maalidest. (lk 4)
▲** [[Edith Nesbit]], "Imeline aed", tlk Anna Mägi, 2001
* Ta seisatas, et jälle vett vaadelda, lootes taastada ennist kooliteel silmatud [[nägemus]]t. Värvid olid tema tähelepanu köitnud. [[Saar]]te värvid olid tihti hillitsetud: oliivrohelised, poripruunid, merehallid, kõik udust mahendatud. Varahommikuses päikesevalguses näis pilt kirgas ja kiirgav. Lume kalk valendus. Kolm siluetti. Rongad. Frani [[maal]]il oleksid nad nurgelised, vaat et [[kubism|kubistlikud]]. Kõvast mustast puidust rohmakalt nikerdatud linnud. Ja siis värvilaik. [[Punane]], ergava päikesepalli peegeldus. (lk 25)▼
▲* Ta seisatas, et jälle vett vaadelda, lootes taastada ennist kooliteel silmatud [[nägemus]]t. Värvid olid tema tähelepanu köitnud. [[Saar]]te värvid olid tihti hillitsetud: oliivrohelised, poripruunid, merehallid, kõik udust mahendatud. Varahommikuses päikesevalguses näis pilt kirgas ja kiirgav. Lume kalk valendus. Kolm siluetti. Rongad. Frani [[maal]]il oleksid nad nurgelised, vaat et [[kubism|kubistlikud]]. Kõvast mustast puidust rohmakalt nikerdatud linnud. Ja siis värvilaik. [[Punane]], ergava päikesepalli peegeldus.
▲* Värviline [[klaas]] tegi ta näo võõraks. See jagas ta külmadeks eredavärvilisteks tuledeks. Kui ta töötas, liikus üks ta põsk kord viinamarjalillasse [[valgus]]laiku, kord sealt välja. Tema [[otsaesine]] õilmitses roheliselt ja kuldselt. Roosipunane ja marjapunane varjutasid ta kahvatut [[kael]]a, [[lõug]]a ja [[suu]]d. [[Silmalaug]]udel olid punakaslillad [[varjud]]. Tema [[sall]]i rohelisel [[siid]]il välklesid lillakaspunased tornidega mäeharjad. [[Tolm]] tantsiskles nagu ähmane särapärg ümber ta pisut liikuva pea, mustad kübemed õlgkuldses valguses, nähtamatu tahke aine otsekui nööpnõelaaugud tahke värvi pinnas. Roland hakkas rääkima ning kui Maud pöördus läbi [[vikerkaar]]e, liikus kahvatu [[nahk]] läbi eri värvi valgusviirgude. (lk 167)
** [[
==Draama==
| |||