Vanadus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
111. rida:
* Vanadus pöördub sellepärast nii sageli tagasi vaatama, et ta on unustanud oma [[kalender|pildikalendri]] [[noorus]]e esiku[[nagi]]sse. (lk 120)
** [[Asta Põldmäe]], "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", 1989
* Meesautorid, nagu jõulisemale poolele kohanegi, vaatavad [[mask]]ide, eneselohutuse ja [[enesepettus]]eta vastu vanadusele – seda ka siis, kui ise kaugeltki veel vana ei olda, ent teatav empaatiline kujutlusvõimeliiasus on elujõulise kirjandusega alati kaasas käinud.
133. rida ⟶ 132. rida:
* Ole vanade inimeste vastu [[lahke]], isegi kui nad on vastikud. Kui vanaks jääd, ole noorte inimeste vastu lahke. Ära viska neid kepiga, kui nad kutsuvad sind [[vanaisa]]ks. Nad on sinu [[lapselaps]]ed! (lk 2202)
** [[Ron Padgett]], "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206
* Vanadus on aeg, mil silmanähtavaid vaenlasi jääb üha vähemaks.
:Kuid see pole täielik ega lõplik pääsemine.
:Sest nähtamatuid tuleb juurde.
* [[Undinė Radzevičiūtė]] "Kalad ja draakonid". Tõlkinud Tiiu Sandrak. Varrak, 2017, lk 271
| |||