Peegelpilt: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
20. rida:
:"Hommikust!" vastas Tiiger. "Ma leidsin siit ühe, kes on täpselt minu moodi. Ja mina arvasin kogu aeg, et peale minu teisi niisuguseid polegi olemas."
* [[A. A. Milne]], "Karupoeg Puhh". Tõlkinud Valter Rummel. Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 129
 
 
* Mis on tõeline – kas peegelpilt või see, kes selle ees seisab?
** [[Erich Maria Remarque]], "[[Lissaboni öö]]"
 
 
25. rida ⟶ 29. rida:
* Majas, kus [[lein]]a tõttu on peeglid kaetud, ​ei ole peegeldusi​, kui maha arvata see juhtumisi unustatud ​[[bassein]]. Siin majas ei ole siis ka [[unenägu]]sid. Aga kui meile ei anta ei ilmsi ega unes, ​kas peame siis hoopis osata jääma​? (lk 245)
** [[Karl Ristikivi]], "[[Hingede öö]]". Tallinn: Eesti Raamat, 1991
 
 
* Mida näevad mu silmad? Mitte tõelust, vaid ainult peegelpilti klaasseinalt.
:Mida piirab klaassein? [[Tõde]] ettekujutatud tõelusest. Piiramine on alati [[nõdrameelsus]]e tunnus. Hing juhmistub, pekseldes vastu klaasseina nagu [[lind]] vastu akent. [[Valu]] käes ei suuda enam valu tunda. Ettekujutustest tuimestatud hing, mis veel mäletab oma esialgset jõudu ja püüdleb tõe poole.
* [[Nora Ikstena]], "Neitsi õpetus". Tõlkinud Kalev Kalkun. [[Loomingu Raamatukogu]] 2011, nr 13-14, (lk 18)
 
 
* Klaasist [[linn]] – mida muud saabki olla üks linn, milles on nii palju potentsiaali pudeneda kildudeks, mis veristavad veel enne, kui neid näed ja puutud. Selles [[kultuur]]ide ristumiskohas on igas kaares – keeruta end palju tahad – peegeldusi nii palju, et vahel on raske mõista, kus sa ise oled. Ja ometi pole see lihtsalt peegellinn, sest peegelduste taga näed sa ka midagi muud – ühte teist [[maailm]]a, teist kultuuriruumi, teist etnost.
:Esmakordselt [[Narva]] saabudes lõi mind pahviks pealetükkiv mass [[eesti keel|eestikeelseid]] [[tekst]]e ja reklaamplakateid linnaruumis, kus suur osa inimestest ei oska neid hästi lugedagi. Siis mõtlesin, et see on [[potjomkinlus]], nüüd võtan seda millegi keerukamana. Raskem on mul mõista neid, kes soovivad ehitada üles keskaegset [[barokk]]linna. Kõiges selles on suur osa peegelpildi püüdmist, mis tundub mulle sama küsitav kui [[kaev]]u põhjast vastu kõlava [[kaja]]ga vaidlemine.
:Sellises klaasist linnas ei tea õieti kunagi, kas see, mida näed, oled sa ise või on see üks täiesti muu maailm, mis elab oma elu sinust sõltumata ja iseseisvalt.
* [[Heili Sepp]], [http://www.vikerkaar.ee/archives/26248 "Killustatud kogemuste Narva"] Vikerkaar, mai 2020
 
 
* Mis on tõeline – kas peegelpilt või see, kes selle ees seisab?
** [[Erich Maria Remarque]], "[[Lissaboni öö]]"
 
 
48. rida ⟶ 37. rida:
:"Kahekordne sild!" imestas Mati.
:Tõepoolest — sild paistis kahekorruseline olevat, üks tuledes särav kaar üleval, teine all.
:"See teine on hoopis peegeldus!" seletas Une-Mati. "Sild peegeldub jões. Tänavu on nii soe talv, et Emajõgi ei olegi kinni külmunud." (lk 27)
* [[Dagmar Normet]], "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups", Tallinn: Eesti Raamat, 1979, lk 27
 
 
* ... nagu veepeegeldused, nõnda ei talu ka meie mõtted ühtegi vapustavat muutust, ühtegi püsivat nihet. Nad pilkavad meid oma näilise kergusega. Oleksid nad tõelisemad - kui neil oleks [[kaal]] ja nad võtaksid ruumi -, siis vajuksid nad põhja või kanduksid üldises voolus minema. Kuid nad püsivad väljaspool maailma elustavaid ja hävitavaid jõude. (lk 150)
* Tõmban käed rusikasse ja otsin meeleheitlikult veel midagi, mida loopida. Krahman voodilt padjad ja virutan peegli pihta, kust vaatab vastu tundmatuseni muutunud tüdruk. Silmitsen teda, kui tema omakorda mind jõllitab, nuuksudes haledalt. Tema nõrkusele viitavad pisarad ajavad mind marru. Tormame teineteise poole, kuni meie rusikad põrkuvad vastu klaasi ja purustavad peegli. Vaatan, kuidas tüdruk miljoni helkleva killuna vaibale pudeneb. (lk 7)
* Ja iga käesolev [[hetk]] oli vaid mõte ja mõtted on [[pimedus]]ega, millest nad kerkivad, samas massi ja kaalu vahekorras nagu peegeldused veega, millel nad hulbivad, ja need on samamoodi meelevaldsed või pelgalt meile ette söödetud. Igaüks, kes kummardub lompi vaatama, on naine lombis, igaüks, kes vaatab meile silma, on kujutis meie silmis, ja need on vaieldamatud tõsiasjad, ja nõnda peegeldavad ka meie mõtted seda, millega kokku puutuvad. (lk 153)
** [[Colleen Hoover]], "Lootusetu", tlk Pille Kruus, 2015
** [[Marilynne Robinson]], "Majapidamine". Tõlkinud Riina Jesmin. Tallinn: Varrak, 2007
 
 
* Mida näevad mu silmad? Mitte tõelust, vaid ainult peegelpilti klaasseinalt.
:Mida piirab klaassein? [[Tõde]] ettekujutatud tõelusest. Piiramine on alati [[nõdrameelsus]]e tunnus. Hing juhmistub, pekseldes vastu klaasseina nagu [[lind]] vastu akent. [[Valu]] käes ei suuda enam valu tunda. Ettekujutustest tuimestatud hing, mis veel mäletab oma esialgset jõudu ja püüdleb tõe poole.
* [[Nora Ikstena]], "Neitsi õpetus". Tõlkinud Kalev Kalkun. [[Loomingu Raamatukogu]] 2011, nr 13-14, (lk 18)
 
 
* Tõmban käed rusikasse ja otsin meeleheitlikult veel midagi, mida loopida. Krahman voodilt padjad ja virutan peegli pihta, kust vaatab vastu tundmatuseni muutunud tüdruk. Silmitsen teda, kui tema omakorda mind jõllitab, nuuksudes haledalt. Tema nõrkusele viitavad pisarad ajavad mind marru. Tormame teineteise poole, kuni meie rusikad põrkuvad vastu klaasi ja purustavad peegli. Vaatan, kuidas tüdruk miljoni helkleva killuna vaibale pudeneb. (lk 7)
** [[Colleen Hoover]], "Lootusetu", tlk Pille Kruus, 2015, lk 7
 
 
* Klaasist [[linn]] – mida muud saabki olla üks linn, milles on nii palju potentsiaali pudeneda kildudeks, mis veristavad veel enne, kui neid näed ja puutud. Selles [[kultuur]]ide ristumiskohas on igas kaares – keeruta end palju tahad – peegeldusi nii palju, et vahel on raske mõista, kus sa ise oled. Ja ometi pole see lihtsalt peegellinn, sest peegelduste taga näed sa ka midagi muud – ühte teist [[maailm]]a, teist kultuuriruumi, teist etnost.
:Esmakordselt [[Narva]] saabudes lõi mind pahviks pealetükkiv mass [[eesti keel|eestikeelseid]] [[tekst]]e ja reklaamplakateid linnaruumis, kus suur osa inimestest ei oska neid hästi lugedagi. Siis mõtlesin, et see on [[potjomkinlus]], nüüd võtan seda millegi keerukamana. Raskem on mul mõista neid, kes soovivad ehitada üles keskaegset [[barokk]]linna. Kõiges selles on suur osa peegelpildi püüdmist, mis tundub mulle sama küsitav kui [[kaev]]u põhjast vastu kõlava [[kaja]]ga vaidlemine.
:Sellises klaasist linnas ei tea õieti kunagi, kas see, mida näed, oled sa ise või on see üks täiesti muu maailm, mis elab oma elu sinust sõltumata ja iseseisvalt.
* [[Heili Sepp]], [http://www.vikerkaar.ee/archives/26248 "Killustatud kogemuste Narva"] Vikerkaar, mai 2020
 
==Luule==