Naaber: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
6. rida:
* Sagedaste loeme ajaraamatutes, et meie [[esivanemad]] naabruses riisumas käinud ja sõakorral võidetud ja kätte saadud [[vaenlased|vaenlastele]] halastamata [[süda]]mega piina teinud ehk neid valusaste surmanud. Aga see oli sell ajal vaenu täht igas paigas ja kui naabrid meie maale tungisivad, tallitasivad nemad, nii pitkalt kui võimalik oli, nõndasamati. [[Saksamaa]]l valitses veel pärast seda mitu aega puhas [[rusikas|rusika]] õigus ja hulk [[rüütlid]] toitsivad oma pääd tee ääres varitsemisest ja riisumisest, ja need rüütlid olivad ommeti ju [[ristiinimesed]].
** [[Jakob Hurt]], [https://et.wikisource.org/wiki/Pildid_isamaa_s%C3%BCndinud_asjust/Esimene_pilt "Pildid isamaa sündinud asjust"], Esimene pilt
23. rida:
* {{Sõrendus|Naabrid}} on samuti eksimatud kevadekuulutajad. Niipea kui nad tormavad labidate ja kõblastega, niine ja kääridega, puude jaoks vajalike määrete ja igasuguste mulda puistatavate pulbritega igaüks oma aialapile, taipab kogenud aednik, et kevad on lähedal; ja ta ajab vanad püksid jalga ning tormab labida ja kõplaga aeda, et temagi naabrid taipaksid, et kevad on lähedal, ning kuulutaksid seda rõõmuküllast uudist ka üleaedsele. (lk 21-22)
* "Naabrimees, ehk tahate mõned ''Cirsium''<nowiki>'</nowiki>i istikud? Teate, need on väga dekoratiivsed."
:"No olgu peale."
:[[Jumal]] tänatud, naaber võttis kolmkümmend istikut, millega ta jookseb nüüd nõutult [[aed|aias]] ringi, otsides kohta, kuhu neid pista. Kuid veel on ülejärgmine naaber ja vastasnaaber...
:Aidaku neid jumal, kui neil kasvavad üles sihukesed kahe meetri pikkused dekoratiivohakad! (lk 55, peatükk "Aedniku mai")
* [[Karel Čapek]], "Aedniku aasta". Tõlkinud [[Lembit Remmelgas]]
38. rida ⟶ 39. rida:
* Lõhnal ja maitsel on ühine tuulutusšaht otsekui [[kõrghoone]] asukatel, kes teavad, millisel õhtul naabrid karrirooga, [[lasanje]]t või Cajuni toite söövad.
** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005, lk 167
* Mõtlesin Gerri sõnade üle pikalt järele. Tal oli õigus. Mulle käis juba praegu enamik asju närvidele. Võtame näiteks meie naabrimehe Arturi. Ma ei suutnud teda silmaotsaski taluda. Tema naine, tädi Leena, oli kena. Pakkus Karolile ja Karelile alalõpmata [[õunakook]]i. Peaaegu samasugust õunakooki nagu ema oli igal pühapäevahommikul teinud. Ainuke vahe oli selles, et tädi Leena pani oma koogi sisse ekstra palju [[õun]]u. Peaaegu kaks korda rohkem kui meie ema. Noh ja selle tädi Leena meest Arturit ma ei kannatanudki. Ta pahandas kogu aeg tädi Leenaga. Ma vihkasin seda. Ta muudkui vingus ja käsutas alalõpmata. Istus aga oma suures rohtukasvanud aias punasel [[lamamistool]]il ja tänitas. Ja tädi Leena muudkui jooksis ja toimetas. Artur ei hoolinud isegi sellest, et tädi Leena pani oma õunakooki ekstra palju õunu.
** [[Diana Leesalu]], "2 grammi hämaruseni", 2005, lk 34
| |||