Kollektsionäär: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ' ==Proosa== * Ta oli ise koguja, kuigi teistsugune. Tema kogus mälestusi. Mälestusesemeid. Sedeleid, märkmeid, kuivatatud lilli oma elu tähendusrikastest hetkedest. Isegi tema esimene akvaariumikala - punane mõõksaba - oli nagu kuivatatud koorik vanas tikutoosis siidpaberi sees. Iga kunagi ostetud kinopilet, kuupäev ja filmi nimetus peale kirjutatud, oli mõnes sahtlis alles. Tagaküljele kirjutas ta, kellega koos ta filmi vaatas,...' |
|||
1. rida:
==Proosa==
* Jajah, sest see, kellel on [[kiviktaimla]], pole ainuüksi [[aednik]], vaid ka kollektsionäär, ja vastav asjaolu asetab ta ühte ritta kõige pöörasemate maniakkidega. Vihjake talle ainult, et teil kasvab näiteks ''Campanula Morettiana'', ja ta tuleb [[öö]]sel, et seda teilt ära [[vargus|varastada]], olles valmis tulistama ja tapma, sest ta ei saa ilma selleta enam elada; kui ta on üleliia arg või üleliia paks, et vargile tulla, siis hakkab ta nutma ja manguma, et te annaksite sellest talle kas või kõige tillema pistikugi. Näete, mis te saite selle eest, et te tema ees oma aaretega kiitlesite ja uhkustasite.
** [[Karel Čapek]], "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 50
* Ta oli ise [[koguja]], kuigi teistsugune. Tema kogus mälestusi. [[Mälestusese]]meid. [[Sedel]]eid, märkmeid, kuivatatud [[lill]]i oma elu tähendusrikastest hetkedest. Isegi tema esimene [[akvaariumikala]] - punane [[mõõksaba]] - oli nagu kuivatatud koorik vanas [[tikutoos]]is siidpaberi sees. Iga kunagi ostetud [[kinopilet]], kuupäev ja [[film]]i nimetus peale kirjutatud, oli mõnes sahtlis alles. Tagaküljele kirjutas ta, kellega koos ta filmi vaatas, ja mida ta sellest arvas. Oli kolm [[kategooria]]t. Head, üsna head ja kehvad. Ta polnud elu sees ühtegi [[postkaart]]i või kirja ära visanud. Enamik [[kõrtsiarve]]id oli sahtlis koos vanade liikmekaartide, [[rongipilet]]ite, klassikaaslaste leerikaartidega. Ta kogus kõike, mida sai siduda eriliste sündmustega. Ta oli alati mõelnud, et oleks vahva, kui kõik need mälestusesemed tal kunagi [[tulevik]]us olemas on. Aga nüüd, kui ta lähenes neljakümnele, oli ta hakanud mõtlema, millal see aeg õigupoolest tuleb. Hetk, kui ta tänutundes sahtli lahti teeks ja saaks tasu oma pingutuste eest säilitada möödunud aega. Siiani oli kogu ainult tema <!--//-->südametunnistust vaevanud, kuna nendel harvadel kordadel, kui ta mõne pileti või [[teatrikava]] ära kaotas, oli ta kohutavalt kurb, et kogu pole enam täielik. Et [[järjepidevus]] on katkenud ja kontroll kaotatud. (lk 60-61)
** [[Karin Alvtegen]], "Võlg", tlk Mari Jesmin, 2004
| |||