Ruth Mirov: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
25. rida:
* Nüüd loengi Viljandit tutvustavast brošüürist, et Viljandi oli üks esimesi linnu Eestis, mis sai endale veevärgi, kanalisatsiooni ja tänavavalgustuse; kanalisatsiooni rajamisega oli algust tehtud juba 19. sajandi lõpus. Aga kemps oli meie Jakobsoni tänava korteris iseäralik – magamistoa nurgast oli eraldatud kolmnurkne kambrike maast laeni seinaga, milles oli uks. Kambrikeses oli see koht, ilma veeta muidugi. Aga ei mäleta, et kemps oleks haisenud, samuti ei mäleta, kuidas seda tühjendati. Polnud ju lapse asi.
* Teine tol ajal kaunis haruldane asi oli raadio. Et isa oli sidetehnika mees (ka I maailmasõjas oli ta sidepolgus), ehitas ta raadio ise. Ta oli küll kuldsete kätega ja sai hakkama igasuguste töödega (II maailmasõja järel pööras endal isegi ülikonna ümber – päris rätsepatöö!), aga millegipärast jäi see raadio (töötas muide väga hästi) ilma kastita. Niisugusena seisis ta isa laua nurgal kogu minu lapsepõlve ja varase nooruse – ilusa, marmoralusel kirjutuslauagarnituuri kõrval – ja kõik võisid imetleda selleaegse raadio sisu: lambid, peene vasevärvi traadi poolid, takistid, nupud, skaala jms.
* Isa oli ahelsuitsetaja. Kui vaadata fotosid, mis on tehtud välitöödelt, on isal sõrmede vahel enamasti pabeross (tavaliselt oli see Orient), mille ta fotoaparaadi klõpsu tegemise ajaks on suust võtnud. Virumaal isa sugulasi külastades oli mul suur edu, kui ma puupulgakese abil järele ahvisin, kuidas isa särki selga paneb, ainult särgi üle pea
tõmbamise hetkeks suitsu suust ära võttes.
* Poodidest meeldis mulle kõige rohkem nn koloniaalkauplus. Nimi on sellest, et neis müüdi suurriikide koloniaalvaldustest pärinevaid ja muidu eksootilisi kaupu – kohvi, teed, kakaod, apelsine, banaane, maitseaineid jms. Juba selle kaupluse lõhn oli vapustav ja hõljub siiani ninas. Kakaod ja šokolaadi saime lapsena päris sageli, apelsine ja banaane peamiselt pühade ajal. Apelsinid olid ükshaaval kirjusse siidpaberisse mähitud, kirjad ilmselt reklaamisid firmat, aga see mind loomulikult ei huvitanud. Kirjusid siidpabereid sai aga mängimisel kasutada. Meelde on jäänud veel kuivatatud kookospähkli tükid.
* Vähke oli tol ajal ikka nii palju, et neid võinuks Uueveski oja looduslikust, paisutamata osast palja käegagi püüda. Seal me neid kive kangutades elusalt nägime, olid mustad, mitte punased nagu keedetult.
* Kodust sai järve äärde kõige otsemalt mööda Kõrgemäe tänavat, aga sageli läksime südalinnast, laskudes alla mööda treppe (Trepimäe tänav, umbes 150 astet). See oli väga ilus tee, osaliselt äärestatud pergolaga, nii et rohelistest lehtedest katus oli pea kohal. Umbes trepistiku keskkohas olid tee kõrval tenniseväljakud, kus alati mängisid ilusad noored inimesed ilusates valgetes riietes. Ka pallid olid siis valged. Lapse silmis oli see midagi muinasjutulist – nagu printsid ja printsessid.
* Suurt pesu talvel ei pestud (talved olid siis külmad ja lumerohked), seda koguti kevadeks. Siis olid suured pesupäevad, ja selleks palgati pesunaine. Õue peal oli pesuköök, seal siis pesunaine rahmeldas. Pesupäeval keedeti alati hapukapsasuppi, milles oli hästi palju rasvast sealiha. See pidi olema traditsiooniline pesunaise söök. Vist pakuti sinna juurde ka pits viina, aga päris kindel ma selles pole. Õue pandi üles pesunöörid, kuhu linad kuivama riputati. Nööre tõsteti kõrgemale pesupuude abil, et pesu rohkem tuule kätte lehvima pääseks. Kui kuivad linad nöörilt maha võeti, siis kõigepelt▼
▲milles oli hästi palju rasvast sealiha. See pidi olema traditsiooniline pesunaise söök. Vist pakuti sinna juurde ka pits viina, aga päris kindel ma selles pole. Õue pandi üles pesunöörid, kuhu linad kuivama riputati. Nööre tõsteti kõrgemale pesupuude abil, et pesu rohkem tuule kätte lehvima pääseks. Kui kuivad linad nöörilt maha võeti, siis kõigepelt
neid sikutati, pesunaine ühest otsast, teenija teisest, ja siis klopiti taas sirgemaks. See oli meie, laste, rõõmuhetk: istusime maha klopitavate linade alla ja nii vahva oli, kui tekkiv tuul meie päid patsutas.
* Ajab naerma, kui mõni tänane tegelane või koguni ajaloolane ütleb või kirjutab, et ei teatud, mis Venemaal toimub. Meie, lapsed, teadsime küll, et Venemaal on asjad pahasti. Kogu aeg olid seal mingisugused puhastused ja inimesi pandi vangi, lehes ju kirjutati nii. Ka Hispaania kodusõjas oli meil oma pool valitud, me olime Franco vastu ja nende teiste poolt. Kes need teised olid, seda me endile eriti ei teadvustanud. Olime nende poolt, kellele meie meelest liiga tehti. Nüüd tagantjärele võib öelda, et olime lastena kõvad kommunismi- ja fašismivastased. Nali muidugi. Aga eks see midagi ikka näitab, ennekõike vanemate hoiakuid.
| |||