Ideaal: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
30. rida:
:Need sõnad ajasid Pearu marru. Juba ammugi andis Hundipalu Tiit Andresele märku, et see rätsepat ja Pearut katsuks taltsutada, sest nemad tegid mõnusast jutust rumala lõõpimise, ja Andres ootas parajat [[hetk|silmapilku]], et meestele vahele astuda. Aga nüüd sündis kõik nii [[Ootamatus|äkki]] ja [[rutt]]u, et ükski polnud sellele ette valmistatud. Nimelt kiskus Pearu laua taga endal püksid jalast ja pani need üle laua rätsepale pähe, kuna ta ise karjus:
:"Säh, võta oma püksid, aja uadetele jalga, las kõnnivad [[tõde|tões]] ja õiguses, minul põle neid tarvis, minul põle nii suurt p…etagust, sest minul põle uateid!"
* [[A. H. Tammsaare]], [https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_I/XXVII "
* Ideaale seepärast kutsutaksegi ideaalideks, et nad on [[tegelikkus]]ega rabavas vastuolus. Ja kui [[külm]] rahulik [[mõistus]] hakkab otsima vahendeid, mismoodi neid ideaale saavutada, siis ta taipab, et valitud vahendid ei mahu ideaalide endi raamidesse, ning peab natuke [[südametunnistus]]t laiemaks venitama, sättima teda, kohendama... pole vaja oma südametunnistust poputada, vaja on seada teda sagedamini uue tegelikkuse [[tolm]]use tõmbe[[tuul]]e kätte, kartmata, et talle ilmuvad plekid ja karm koorik.▼
** [[Boriss Strugatski|Boriss]] ja [[Arkadi Strugatski]], "[[Asustatud saar]]"▼
41. rida ⟶ 37. rida:
* Ideaalid on nagu rõivad - nad on rõivaste kombel vältimatud, kuluvad rõivaste kombel ja neid tuleb aeg-ajalt vahetada. Kui rõivad ja keha ei ole omavahel kooskõlas, teab igaüks, kumba on vaja vahetada.
* Olen läbi kogu oma loomingu kirjeldanud seda, kuidas suur aade lükkab kõrvale väikese [[elu]] ja rikub lähedaste inimeste suhted. Kui inimene end täielikult [[idee]]le pühendab, hakkavad tema kõrval elavate väikeste inimeste nõudmised tunduma isekusena, suur [[utoopia]] neelab kõik ja [[argipäev]] jääb tagaplaanile. Olen seda nähtust oma [[raamat]]utes mitmel eri moel uurinud, mitme eri inimese ja [[saatus]]e kaudu, [[kommunism]]i ja [[natsionaalsotsialism]]i ja sügavate [[usk|usule]] rajatud põhjenduste kaudu. Kui [[tulevik]]u hüvede nimel töötamine lükkab kõrvale kogu argipäeva ja omas ajas elamise, teeb see tihtipeale inimesed õnnetuks.▼
** [[Matti Kurjensaari]], "Miekkatanssi" (1957), tlk Endel Nirk, rmt: "Lahtine laegas", LR nr 39 1971, lk 52
** [[Sirpa Kähkönen]], intervjuu [[Kätlin Kaldmaa]]le, Postimees, 29. mai 2017▼
54. rida ⟶ 50. rida:
:"Jajah," ütles Yossarian."
* [[Joseph Heller]], "Nõks-22", tlk [[Tiina Randus]], 2020, lk 571-572
▲* Ideaale seepärast kutsutaksegi ideaalideks, et nad on [[tegelikkus]]ega rabavas vastuolus. Ja kui [[külm]] rahulik [[mõistus]] hakkab otsima vahendeid, mismoodi neid ideaale saavutada, siis ta taipab, et valitud vahendid ei mahu ideaalide endi raamidesse, ning peab natuke [[südametunnistus]]t laiemaks venitama, sättima teda, kohendama... pole vaja oma südametunnistust poputada, vaja on seada teda sagedamini uue tegelikkuse [[tolm]]use tõmbe[[tuul]]e kätte, kartmata, et talle ilmuvad plekid ja karm koorik.
▲** [[Boriss Strugatski|Boriss]] ja [[Arkadi Strugatski]], "[[Asustatud saar]]"
62. rida:
* [Virginia Woolf:] "Tundes end kultuurühiskonnas ebamugavalt, kippusid [[polaaruurija]]d [[kõnnumaa]]le, veel läbiuurimata [[valged laigud|valgetele laikudele]] kaardil, puutumatule neitsilikule pinnale, kuhu ühegi mehe jalg polnud enne neid astunud, ja võitlusse looduse endaga, silmitsi elementide [[salakavalus]]e ja etteaimamatusega, varitseva [[kaos]]ega, kaugel harjumuslikkusest ja turvalisest, orjaloomuste [[argus]]est ja leigusest ning naise pehmest sülest kesk [[kodurahu]]. Nad<!--//--> võitlesid aristokraatlike ideaalide ja [[au]]mõistete eest ajal, mil need olid lahjenemas ja hääbumas, ajal, mis ähvardas tasandada inimestevahelised erinevused ja kustutada suurejoonelised mõtted. Nad ei teadnud ise, mis neid takka sundis, kõrgemad jõud ja idealistlikud nõudmised määrasid nende teed ja pitseerisid nende saatuse ning päevikutes ja kirjades naisele kirjutasid nad, et tema, naine, on ainus, kes mõistab, tal ei tule häbeneda mehe pärast, kes seab endale kõrgeid [[eesmärk]]e, mida ta hiljem reedab, et naine tunneb teda tegelikult paremini kui tema ise, ta tunneb mehe sisimaid tõukejõude ja mõistab teda, nagu emad mõistavad oma lapsi, ja saab aru, et mees peab ohverdama elu ja perekonna võitluses kõrgemate püüdluste nimel, ja mees ise on jõuetu meheliku tahte ees, mis on tema [[süda]]mes pesapaiga leidnud. Naised pidid mõistma, et ainult arad ja leiged asetavad perekonna kõrgemale Võitlusest ja Elueesmärgist. Nii nad kirjutasid, nii nad uskusid. [[Polaaröö]]s kogesid nad ülimat sihti.
:"Pole midagi nii kohutavalt ilusat kui polaaröö. Unenäoline [[nägemus]], maalitud [[hing]]e kõige kaunimates toonides. Just nagu värviline [[eeter]]; silm ei seleta, kus üks toon lõpeb ja teine algab, ja ometi on nad kõik olemas. Ei mingeid [[vorm]]e; kõikjal vaid helisev unelev värvimuusika, kauge lõppematu [[meloodia]] summutatud keeltelt. Aga kas pole kogu elu kaunidus selline, kõrge, õilis ja puhas nagu see öö," — nii võisid nad kirjutada oma [[päevik]]utesse.
:Selles valevuses, [[valge]]sse üleminevas valges, valge [[nüanss]]ides otsisid nad oma sihti. Aga nad ei teadnud, kus selles valevuses tuli heisata [[lipp]] kui [[tõestus]], et nad on pärale jõudnud. Kus asus tegelikult [[poolus]]? Kus oli [[maailma lõpp]] ja kuidas pidid nad selle märgistama ning maailmale näitama, et on selle leidnud? Et nad olid saabunud esimestena, et nad olid seal olnud? Nad olid otsinud valevust, aga ei suutnud seda [[vallutamine|vallutada]], nagu hukkamõistetud ekslesid nad seejärel edasi ühelt sihtmärgilt teisele, valevusest valevusse, pooluselt poolusele. Nagu [[Lendav hollandlane|Lendavad Hollandlased]] kihutasid nad üle avaruste oma [[koerakelk]]udel või vedasid ise [[saan]]e, kannatades ebainimlikke piinu ja vintsutusi. Paljud kaotasid mõistuse või kõngesid [[skorbuut|skorbuudi]], külma või<!--//--> nälja kätte ja paljud otsisidki surma ekspeditsiooni, mis oli määratud ebaõnnestumisele; nad surid [[lahing]]us, valgel avaral väljal, nad heitsid valgesse puhtasse lumme jääneitsi kaissu ja kivistusid tema embuses jääsammasteks."
* [[Enel Melberg]], "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998, lk 14-16
* Teisega, ühe Tõnuga, elasin [[kohusetunne|kohusetundest]] isegi kuu aega koos ja meie vahel toimus teatav rutiinne seksuaalne läbikäimine, mille vältel mõlemad püüdsid juuresolevalt kehalt leida mõningaid oma [[fantaasia]] elemente. Kes otsib, see leiab. [[Seks]] on kahtlemata ka [[kompromiss]]ide, [[konformism]]i, [[leppimine|leppimise]] küsimus. Ideaalid peavad nürinema, ideaalid peavad hävima. (lk 314)▼
** [[Emil Tode]], "Raadio", Tallinn: EKSA, 2002▼
* Kui ma oma tahtmist saaksin, kui mul oleks piisavalt õnne, kui saaksin terve oma elu läbimurde eelse ääre peal kõõluda – selles suures [[ootus]]tundes ja [[põnevus]]es ilma [[pettumus]]eta – see oleks ideaalne seisund.
** [[Cate Blanchett]], intervjuu: Laura Jacobs, [https://archive.vanityfair.com/article/1999/3/cate-blanchetts-pale-fire "Cate Blanchett's Pale Fire"], Vanity Fair, March 1999
▲* Teisega, ühe Tõnuga, elasin [[kohusetunne|kohusetundest]] isegi kuu aega koos ja meie vahel toimus teatav rutiinne seksuaalne läbikäimine, mille vältel mõlemad püüdsid juuresolevalt kehalt leida mõningaid oma [[fantaasia]] elemente. Kes otsib, see leiab. [[Seks]] on kahtlemata ka [[kompromiss]]ide, [[konformism]]i, [[leppimine|leppimise]] küsimus. Ideaalid peavad nürinema, ideaalid peavad hävima.
▲** [[Emil Tode]], "Raadio", Tallinn: EKSA, 2002, lk 314
▲* Olen läbi kogu oma loomingu kirjeldanud seda, kuidas suur aade lükkab kõrvale väikese [[elu]] ja rikub lähedaste inimeste suhted. Kui inimene end täielikult [[idee]]le pühendab, hakkavad tema kõrval elavate väikeste inimeste nõudmised tunduma isekusena, suur [[utoopia]] neelab kõik ja [[argipäev]] jääb tagaplaanile. Olen seda nähtust oma [[raamat]]utes mitmel eri moel uurinud, mitme eri inimese ja [[saatus]]e kaudu, [[kommunism]]i ja [[natsionaalsotsialism]]i ja sügavate [[usk|usule]] rajatud põhjenduste kaudu. Kui [[tulevik]]u hüvede nimel töötamine lükkab kõrvale kogu argipäeva ja omas ajas elamise, teeb see tihtipeale inimesed õnnetuks.
▲** [[Sirpa Kähkönen]], intervjuu [[Kätlin Kaldmaa]]le, Postimees, 29. mai 2017
==Allikata==
| |||