Surnu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
1. rida:
==Proosa==
* Kuid kõiki mustuseks tunnistatud füüsilisi asju ootab ees pikk [[põrmustumine|põrmustumise]], [[lahustumine|lahustumise]] ja [[mädanemine|mädanemise]] protsess. Lõpuks on igasugune identiteet kadunud, igasuguste tükkide ja juppide [[algupära]] kaob ja nad saavad osaks üldise saasta massist. [[Rämps]]us sorimine ja püüd sealt midagi päästa on ebameeldiv sellepärast, et see tegevus taastab identiteedi. Senikaua kui puudub identiteet, on rämps [[ohutus|ohutu]]. See ei tekita isegi ähmaseid kujutluspilte, sest kuulub selgesti määratletud paika - üht või teist liiki [[prügimägi|prügimäele]]. Isegi maetud [[kuningas|kuningate]] [[luu]]d ei ärata erilist [[aukartus]]t ja mõte, et [[õhk]] on paks ammukadunud rahvaste koolnute [[tolm]]ust, ei suuda meid kuigivõrd liigutada. Kus pole [[eristus]]i, seal pole [[roojasus]]t. ▼
** [[Mary Douglas]], "Puhtus ja oht", tlk [[Triinu Pakk]], 2015, lk 274-275▼
* Jäin vanaemaga üksi. Algul mõtlesin pisut onu sõnade üle ja imestasin: miks [[kass]] läheks surnule kallale? See on ju vanaema, ja kass pole iialgi varem vanaemale kallale läinud. Kas sellepärast, et vanaema on surnud? Surnud? Mis see on? Ma vaatasin valge [[surilina|linaga]] kaetud kogu ja minus tekkis nagu [[kahtlus]] ja tõrksus. Kas see ikka tõesti on vanaema? See näis hulga pikemgi kui vanaema. Ja kuidas siis vanaema nüüd nii on?... Lina peal surnu rinna kohal oli must [[lauluraamat]]. Kaanel kuldne [[rist]]. Miks see raamat sinna pandi? Kas sellepärast, et vanaema on nüüd surnud? Surnud?? Mu südamesse tekkis senitundmatu [[ängistus]]. Astusin lamaja kõrvale ja kergitasin lina ta näolt. Ons see ikka tõesti vanaema? Olin ise pealt vaadanud, kui onunaine pani vanaemale selga mustad [[Kalev (riidesort)|kalev]]ist riided ja pähe pruuni kabimütsi ning selle üle sidus musta siid[[rätik]]u. Nii [[müts]] kui riided olid mulle väga tuttavad, vanaema aga nende sees näis väga võõrana.
12. rida ⟶ 8. rida:
* [Yossarian:] Surnute jaoks ei ole vähimatki vahet, ''kes'' sõja võidab.
** [[Joseph Heller]], "Nõks-22", tlk [[Tiina Randus]], 2020, lk 161
▲* Kuid kõiki mustuseks tunnistatud füüsilisi asju ootab ees pikk [[põrmustumine|põrmustumise]], [[lahustumine|lahustumise]] ja [[mädanemine|mädanemise]] protsess. Lõpuks on igasugune identiteet kadunud, igasuguste tükkide ja juppide [[algupära]] kaob ja nad saavad osaks üldise saasta massist. [[Rämps]]us sorimine ja püüd sealt midagi päästa on ebameeldiv sellepärast, et see tegevus taastab identiteedi. Senikaua kui puudub identiteet, on rämps [[ohutus|ohutu]]. See ei tekita isegi ähmaseid kujutluspilte, sest kuulub selgesti määratletud paika - üht või teist liiki [[prügimägi|prügimäele]]. Isegi maetud [[kuningas|kuningate]] [[luu]]d ei ärata erilist [[aukartus]]t ja mõte, et [[õhk]] on paks ammukadunud rahvaste koolnute [[tolm]]ust, ei suuda meid kuigivõrd liigutada. Kus pole [[eristus]]i, seal pole [[roojasus]]t.
▲** [[Mary Douglas]], "Puhtus ja oht", tlk [[Triinu Pakk]], 2015, lk 274-275
| |||