Ajakirjandus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
==Proosa==
* Teinekord peab ajakirjandus võtma endale ühiskonnaülese tasakaalustaja rolli. Ta peab olema vastumürk, mis ei lase [[propaganda|propagandistlikel]] [[sõnum]]itel [[ühiskond]]a lõhkuda. Just selles on vaba ajakirjanduse peamine suurus ning olulisus.▼
** [[Agu Uudelepp]], [http://www.postimees.ee/58030/agu-uudelepp-propaganda-parim-vastumurk/ "Agu Uudelepp: propaganda parim vastumürk"] Postimees, 13. detsember 2008▼
* On tõepoolest jultumus omistada üksikindiviididele liigitäius. [[Tsensor]] on üksikindiviid, ajakirjandus aga kehastab endas liiki. Meile kirjutate te ette usaldamist, ja usaldamatusele annate te seaduse jõu. Te olete oma riigiasutustest nii heal arvamusel, et teete vaesest surelikust ametnikust [[pühak]]u ja lasete tal teha võimatust võimaliku. Kuid te ei usalda niigi palju oma riiklikku organismi, et kardate eraisiku isoleeritud arvamust, kuna vaatate ajakirjandusele kui eraisikule. Teie arvates puuduvad [[ametnik]]el täiesti isiklikud motiivid, nad justkui saaksid tegutseda viha kandmata, kiretult, piiratuse ja inimlike nõrkusteta. Aga impersonaalset – ''[[idee]]sid'' – kahtlustate te selles, et nad on tulvil isiklikke salasepitsusi ja subjektiivset alatust.▼
** [[Karl Marx]] [https://www.vikerkaar.ee/archives/24686 "Märkmeid uusima Preisi tsensuuriinstruktsiooni kohta"] Vikerkaar, mai 2019, saksa keelest tõlkinud [[Pärt Lias]]▼
* [---] vana ajakirjandus muutub ikka paremaks. Vana ajakirjandust lugedes tunned seda [[ajalugu|ajaloo]] materiaalsust ja kohalolu, hingad sisse ajaloo [[tolm]]u.▼
** [[Janar Ala]], "Koroonaviirus tappis ajakirja", Postimees, 6. august 2020, lk 16▼
* [Švejk:] "Meie [[ooberst|oberst]] keelas [[sõdur]]itel [[lugemine|lugemise]] üldse ära, olgu või "Pražské Úredni Noviny", [[kantiin]]is ei tohtinud isegi [[viiner]]eid ega [[juust]]u ajalehe sisse pakkida. Sellest ajast peale hakkasid sõdurid lugema ja meie [[rügement]] sai kõige haritumaks rügemendiks." (lk 73)▼
* [Vabatahtlik Marek räägib, kuidas loodusajakirjandust teha:] "Lõikasin inglise ajakirjast "Country Life" välja mingisuguse linnu pildi. [[Lind]] istus [[pähklipuu]] oksal. Ma nimetasin ta "pähkli[[rääk|rääguks]]", täpselt samuti nagu oleksin [[kadakas|kadakapõõsas]] istuvat lindu loogiliselt võttes kadakalinnuks nimetanud." (lk 343)▼
* [[Artikkel]] kõlas nii, nagu oleksid tšehhi sõdurid tulnud ja [[toimetaja]] pikali löönud ning teda siis [[jalg]]adega kõhtu peksnud, toimetaja aga [[valu]] pärast röökinud ja keegi selle röökimise [[stenograaf|stenografeerinud]]. (lk 393)▼
** [[Jaroslav Hašek]], "[[Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil]]", tlk Lembit Remmelgas, 1975▼
* Enamik 20. sajandi [[sõda]]dest said alguse [[vale]]dest, mida võimendas ja levitas meie tavapärane ajakirjandus. Selle peale võib öelda: "Jube lugu küll, et asjalood niimoodi on -- hirmus, et kõik need sõjad algavad valedest." Aga mina ütlen, et ei, see on suurepärane võimalus, sest see tähendab, et [[inimesed]] oma põhihoiakult ei salli sõdu ja neid tuleb valede abiga sõtta kista. See tähendab, et meid saab rahusse "tõetada". Ja see annab põhjust suurteks [[lootus]]teks.▼
** [[Julian Assange]], "When Google Met Wikileaks", 2011, lk 126-127▼
* Inim[[kultuur]] areneb kahes suunas, ühelt poolt luuakse isik kõigi tema seaduslikkude [[õigus]]te ja kohustega, teiselt poolt muudetakse see isik avalikuks laada[[loom]]aks, kelle kallal võib käperdada igaüks, kel aga [[süda]] kutsub. Viimase arengu eest hoolitseb ajakirjandus. ▼
** [[A. H. Tammsaare]], [https://et.wikisource.org/wiki/T%C3%B5de_ja_%C3%B5igus_IV/XXXVIII "
▲* Inim[[kultuur]] areneb kahes suunas, ühelt poolt luuakse isik kõigi tema seaduslikkude [[õigus]]te ja kohustega, teiselt poolt muudetakse see isik avalikuks laada[[loom]]aks, kelle kallal võib käperdada igaüks, kel aga [[süda]] kutsub. Viimase arengu eest hoolitseb ajakirjandus.
* Sovettide ajakirjandus, seega ka [[Poola]] ja teiste vasallriikide ajakirjandus, töötab üsna primitiivse mehhanismi abil, mis toetub põhimõttele: on [[kaks]] või kõige enam [[kolm]] nurklauda, mille abil aetakse jutti iga leheuudise, iga rubriigi, iga foto, iga arvamusavalduse telg. Ajakirjandus kolmnurkse joonlaua abil, mille võib saada kirjatarvete poest Jeruusalemma allee ja Nowy Świati tänava ristumiskohalt. Miski ei või olla tervikuna uus, kõik peab olema muutumatu reegli variatsioon. Kui juttu tuleb [[sipelgas|sipelgatest]], siis mõeldakse nende all konkreetselt sipelgaid kas [[kapitalism]]is või [[sotsialism]]is; kui kirjutatakse [[heegeldamine|heegeldamisest]] Poolas, siis vastavalt heegeldamisest enne või pärast [[sõda]]. On ka mall, mille abil saab Rahva-Poolat võrrelda sovettide riigiga: selle [[võrdlus]]e tulemus on paika pandud igaveseks, see tähendab, et nende juures on kõik imeline, meie juures aga on asjad perses, ent kui meiegi juures hakkab kõik olema imeline, ainult et keegi ei tea, millal, sest kui keegi teaks, siis tuleks mõõtevahend minema visata, millest aga ei tohi isegi mitte mõelda.
▲** [[A. H. Tammsaare]], "[[Tõde ja õigus]]", IV osa, ptk 38
** [[Leopold Tyrmand]], "Päevaraamat 1954", tlk Hendrik Lindepuu, 2021, lk 189
21. rida ⟶ 24. rida:
* Ma arvan, et Eesti ajakirjandus on teinud väga head tööd. Kõik inimesed teavad, et Eesti riik on [[kriis]]is olnud juba väga pikka aega, isegi siis, kui ta veel kriisis olnud ei ole, on ta kriisis olnud [[avalik arvamus|avaliku arvamuse]] meelest. Nii et meil ei ole täiendavaid signaale vaja inimestele saata, see teadmine on teie abil nendeni ammu juba viidud.▼
* Pole kahtlust, muidugi langetab ajakirjandus moraalseid valikuid. Ma ei kujuta näiteks ette, et ükski demokraatliku riigi avalikkust teeniv inimene võiks teha oma tööd ilma, et ta austaks inimõigusi.▼
** [[Andrus Ansip]] valitsuse pressikonverentsil 27. novembril 2008, [https://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/mis-imeline-rahvas-siin-kull-elab-ja-sellises-kriisis-ma-tahakski-elada-andrus-ansipi-sonavotud-peaministrina?id=67998701 "Mis imeline rahvas siin küll elab" ja "Sellises kriisis ma tahakski elada!" - Andrus Ansipi sõnavõtud peaministrina], delfi.ee▼
* Armastatakse öelda, et ajakirjandus peaks asuma konfliktis nõrgema poolele. Mõnes mõttes vastab see ka tõele. Ajakirjandusest on näiteks sageli vägagi praktilist kasu, kui inimene püüab süsteemilt õiglust välja võidelda.▼
:Samal ajal leidub päris palju juhtumeid, kus üksikisik on süsteemi, näiteks riiki, halastamatult lohku tõmmanud. Lohku tõmmanud ja veel karistamatult pääsenud, sest tihti võib hoopis süsteem olla nõrk. Seega peab ajakirjandus jääma eelkõige õigluse poolele. Lihtne öelda, raske teha. Kust me teame, mis on õiglus?▼
* Samas ei tähenda reegel konfliktis mõlemad pooled ära kuulata, et ihaldatava õigluse saavutamiseks peaks lugu kokku seades mõõtma nende sõnu sentimeetri või minutiga võrdseks. Märksa olulisemad on sisukus ja asjakohasus. Kui üks pool selgelt valetab või hämab, tuleb see vale kas loos välja tuua või üldse kõrvale jätta.▼
* Kas ajakirjandus on võimul olijatele vahel liiga teinud? Kindlasti on. Vahel on selle taga olnud ka ajakirjaniku selge poliitiline meelsus, kuid enamasti, vähemalt nii tundub mulle, ebaprofessionaalsus, süvenematus ja ajasurve.▼
* Ebaõiglane ei tohi olla keegi, ka neljas võim mitte.▼
* Eesti ajakirjanduse eesmärk peab olema hoida inimesi ühtses infoväljas, mis võimaldaks võistlevatel ideedel jõuda kõigi keeleruumi kuuluvate inimesteni ega laseks neil kapselduda sotsiaal- või erakonnameedia mullidesse.▼
* Ajakirjandus ei peaks püüdma valida õiget poolt, aga on üks pool, mis on neljanda võimu jaoks kindlasti vale. See on vale pool. Nii klišeelikult, kui see ka ei kõla, peavad meie reliikviad olema sõnavabadus ja tõde.▼
** [[Hans Väre]], [https://www.err.ee/1102304/hans-vare-ajakirjanduse-jaoks-on-vale-pool-vale-pool "Ajakirjanduse jaoks on vale pool vale pool"] ERR, 15.06.2020▼
▲* Teinekord peab ajakirjandus võtma endale ühiskonnaülese tasakaalustaja rolli. Ta peab olema vastumürk, mis ei lase [[propaganda|propagandistlikel]] [[sõnum]]itel [[ühiskond]]a lõhkuda. Just selles on vaba ajakirjanduse peamine suurus ning olulisus.
▲* On tõepoolest jultumus omistada üksikindiviididele liigitäius. [[Tsensor]] on üksikindiviid, ajakirjandus aga kehastab endas liiki. Meile kirjutate te ette usaldamist, ja usaldamatusele annate te seaduse jõu. Te olete oma riigiasutustest nii heal arvamusel, et teete vaesest surelikust ametnikust [[pühak]]u ja lasete tal teha võimatust võimaliku. Kuid te ei usalda niigi palju oma riiklikku organismi, et kardate eraisiku isoleeritud arvamust, kuna vaatate ajakirjandusele kui eraisikule. Teie arvates puuduvad [[ametnik]]el täiesti isiklikud motiivid, nad justkui saaksid tegutseda viha kandmata, kiretult, piiratuse ja inimlike nõrkusteta. Aga impersonaalset – ''[[idee]]sid'' – kahtlustate te selles, et nad on tulvil isiklikke salasepitsusi ja subjektiivset alatust.
▲** [[Agu Uudelepp]], [http://www.postimees.ee/58030/agu-uudelepp-propaganda-parim-vastumurk/ "Agu Uudelepp: propaganda parim vastumürk"] Postimees, 13. detsember 2008
▲** [[Karl Marx]] [https://www.vikerkaar.ee/archives/24686 "Märkmeid uusima Preisi tsensuuriinstruktsiooni kohta"] Vikerkaar, mai 2019, saksa keelest tõlkinud [[Pärt Lias]]
▲* Enamik 20. sajandi [[sõda]]dest said alguse [[vale]]dest, mida võimendas ja levitas meie tavapärane ajakirjandus. Selle peale võib öelda: "Jube lugu küll, et asjalood niimoodi on -- hirmus, et kõik need sõjad algavad valedest." Aga mina ütlen, et ei, see on suurepärane võimalus, sest see tähendab, et [[inimesed]] oma põhihoiakult ei salli sõdu ja neid tuleb valede abiga sõtta kista. See tähendab, et meid saab rahusse "tõetada". Ja see annab põhjust suurteks [[lootus]]teks.
▲* Ma arvan, et Eesti ajakirjandus on teinud väga head tööd. Kõik inimesed teavad, et Eesti riik on [[kriis]]is olnud juba väga pikka aega, isegi siis, kui ta veel kriisis olnud ei ole, on ta kriisis olnud [[avalik arvamus|avaliku arvamuse]] meelest. Nii et meil ei ole täiendavaid signaale vaja inimestele saata, see teadmine on teie abil nendeni ammu juba viidud.
▲** [[Julian Assange]], "When Google Met Wikileaks", 2011, lk 126-127
▲** [[Andrus Ansip]] valitsuse pressikonverentsil 27. novembril 2008, [https://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/mis-imeline-rahvas-siin-kull-elab-ja-sellises-kriisis-ma-tahakski-elada-andrus-ansipi-sonavotud-peaministrina?id=67998701 "Mis imeline rahvas siin küll elab" ja "Sellises kriisis ma tahakski elada!" - Andrus Ansipi sõnavõtud peaministrina], delfi.ee
* Nii mõnigi teater näib elavat enda loodud turundusmullis, lojaalsete teatrisõprade imetlusega vooderdatud kriitikavabas enesekuvandis, millele adekvaatset tagasisidet väliskeskkonnast ei saada. See on ühelt poolt tingitud sellest, et suurematel teatritel on võimas turundusmasin, mis lisaks teatrite kunstilisele juhtimisele on allutanud ka päevalehtede kriitikaküljed. Teiselt poolt on see aga seotud ka hälvetega kultuuriretseptsioonis. Selle ilmekaimaks näiteks on tõik, et isegi rahvusringhäälingu päevauudised on kaasatud teatrite turundusskeemi. Ajakirjanduseetika koodeks keelab avaldada uudiste rubriigis reklaami (p 6.1), samuti ei ole lubatud ajakirjanikul olla kajastatava institutsiooni teenistuses (p 2.3). Kui teater saab oma kohustusi mitte tundvalt meedialt nii jõulist kriitikavaba promo, siis pole ka ime, et teatrite enesekuvand on ebaadekvaatne ja nartsissistlik.▼
* Demokraatia reeglite järgi rahumeelselt toimivas ühiskonnas tagab just vastakatele arvamustele avatud ajakirjandusväli igaühele võimaluse oma seisukohti välja öelda ning vabalt otsustada, milliseid poliitilisi valikuid ta toetab, kartmata seejuures ühegi vaate eelistamise tõttu saada rahvavaenlaseks, riigivastaseks või terroristiks tembeldatud.▼
** [[Meelis Oidsalu]], [https://sirp.ee/s1-artiklid/teater/teater-ja-vaeaertused/ Teater ja väärtused] Sirp, 05.04.2012▼
:Ideoloogilise sõja olukorras ei jäeta rahvale enam vaba valikut erinevate legitiimsete alternatiivide vahel, vaid talle sunnitakse peale ainult ühte, "ainuõiget" vaadet.▼
* Propagandistlikus võtmes on hakatud jäigalt vastandama liberaalsust ja rahvuslikkust, vabadusearmastust ja isamaalikkust. Seda tendentsi on tugevasti süvendanud Eesti demokraatliku ajakirjanduse ajaloolise lipulaeva Postimehe kaldumine rahvuspopulismi (kasvõi algatus muuta põhiseaduse preambula tsitaat oma "brändisloganiks").▼
* Ja ehkki kaugeltki mitte suurem osa Postimehe - nagu ka kõigi teiste Eesti meediakanalite - ajakirjanikest pole saanud akadeemilist ajakirjandusharidust, on nende professionaalse identiteedi nurgakiviks siiski läänelikud arusaamad ajakirjandusest kui vabaduse ja demokraatia valvekoerast.▼
:Nendele arusaamadele toetub ka Eesti ajakirjanike eetikakoodeks, mis seab ajakirjanikutöös esiplaanile avaliku huvi ja demokraatlike vabaduste eest seismise. Selline ajakirjanduseetika ning sellele toetuv professionaalne solidaarsus ongi see müütiline "vasakliberaalne konsensus", millele Peeter Helme vastandus.▼
* [[Marju Lauristin]], [https://www.err.ee/1004185/marju-lauristin-rahvuslik-ja-liberaalne-ei-ole-vastandid "Rahvuslik ja liberaalne ei ole vastandid"] ERR, 18.11.2019▼
* Meedia üldise kultuurilembuse taustal igatsen näha kultuuriajakirjandust, mis oleks kultuuri institutsioonidest emantsipeerunud samal moel, nagu on hea poliitikaajakirjandus sõltumatu [[partei|erakonnist]].
* Kultuuriajakirjandus peaks kaasa aitama loovmõtlemise demokratiseerimisele, ühiskonnaliikmete-kultuuritarbijate jõustamisele nii, et nood ei võõranduks [[loovus]]est ja loovtehnikatest ning julgeksid ise loovamalt majandus- ja poliitikaelus osaleda. Loovuse jaotumine ühiskonnas on sotsiaalse kokkuleppe tulem. Eestis kehtiv ühiskondlik kokkulepe näib eeldavat, et seda esineb plahvatusohtlikes kogustes väikestes loomeliitudes, idufirmades, laboreis või (väärastunud, ebamoraalsel kujul) erakondade juhatusis, ja see ei ole hea kokkulepe.
* Kultuuriajakirjandus algab otsusest seada kultuuri eluõigus kahtluse alla, kuid kultuuri ja selle viljelejaid asjatult alandamata. Sellise [[julgus]]e ilmutamisel on avaõiguslikul meedial eelisseisund ja ühtlasi kohustus, sest ta ei ole vältimatult osa kultuurimessianistlikust toitumisahelast.
**
* 19. sajandi teisel poolel näeme samasugust soovi - viia lugejad kurssi maailmas toimuvaga, tutvustada neile saavutusi majanduses, tehnika- ja loodusmaailmas, anda teada teiste maade ja rahvaste elust, kommetest ja tõekspidamistest - kogu eestikeelses ajakirjanduses. Lisaks populaarteaduslikele ajakirjadele (mida ilmus mitu ja mis kõik sellelaadseid kirjutisi vähem vöi rohkem avaldasid) võtsid ajalehedki teema omaks, tunnistades selle vajalikuks ja oluliseks koolihariduse täienduseks. Seejuures ei saa väita, nagu oleksid kõik ajalehed ja ajakirjad teadusmaailma avamisel populaarteaduslikus võtmes olnud omavahel väga sarnased. Pigem olid väljaanded erinevad nii teemad kui ka nende käsitlused, sest ajakirjad ja ajalehed olid sel ajal siiski nn ühemeheväljaanded, igaüks oma sisult suuresti väljaandja-toimetaja huvide peegeldaja. (lk 149-150)▼
▲* Nii mõnigi teater näib elavat enda loodud turundusmullis, lojaalsete teatrisõprade imetlusega vooderdatud kriitikavabas enesekuvandis, millele adekvaatset tagasisidet väliskeskkonnast ei saada. See on ühelt poolt tingitud sellest, et suurematel teatritel on võimas turundusmasin, mis lisaks teatrite kunstilisele juhtimisele on allutanud ka päevalehtede kriitikaküljed. Teiselt poolt on see aga seotud ka hälvetega kultuuriretseptsioonis. Selle ilmekaimaks näiteks on tõik, et isegi rahvusringhäälingu päevauudised on kaasatud teatrite turundusskeemi. Ajakirjanduseetika koodeks keelab avaldada uudiste rubriigis reklaami (p 6.1), samuti ei ole lubatud ajakirjanikul olla kajastatava institutsiooni teenistuses (p 2.3). Kui teater saab oma kohustusi mitte tundvalt meedialt nii jõulist kriitikavaba promo, siis pole ka ime, et teatrite enesekuvand on ebaadekvaatne ja nartsissistlik.
* Nii andis juba 19. sajandi perioodika lugejaile õige mitmekesise ja kirevate rõhuasetustega pildi kõigest, mis toimus neile kättesaamatus maailmas. Sellest, et kaugeltki kõik polnud lugejaile mõistetav ei lasknud ajakirjandus end heidutada, sest ajakirjandus pidigi oma lugejast ees käima. Sellise hoiakuga kujundati ühiskonda ja saavutati, et eestlasele polnud võõras ei sõna "teadus", selle üksikud harud ega teaduse suurimad saavutused. Aastakümnete tagant vaadates on üsna ükskõik, kas kirjutamine teadustulemustest ja nende võimest muuta maailma oli Venemaa tsensuuri kitsastest väravatest sündinud paratamatus või väljaandja-toimetaja enda südamesoov rahvast valgustada. Tulemus oli ju üks: haridus- ja kultuuriteadlikkuse kasv, aluse loomine edasiseks arenguks, ühtsete mõistete ja ideede kujundamine. Seda pole vähe, kui meeles pidada, et Eesti oli sel ajal ei midagi muud kui Baltimaa kubermang suure Vene tsaaririigi koosseisus ning kätte tuli võidelda isegi õigus eestikeelseks õpetuseks koolides. (lk 150)▼
▲** Meelis Oidsalu, [https://sirp.ee/s1-artiklid/teater/teater-ja-vaeaertused/ Teater ja väärtused] Sirp, 05.04.2012
** [[Krista Aru]], "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148-158▼
▲* Demokraatia reeglite järgi rahumeelselt toimivas ühiskonnas tagab just vastakatele arvamustele avatud ajakirjandusväli igaühele võimaluse oma seisukohti välja öelda ning vabalt otsustada, milliseid poliitilisi valikuid ta toetab, kartmata seejuures ühegi vaate eelistamise tõttu saada rahvavaenlaseks, riigivastaseks või terroristiks tembeldatud.
▲* [Švejk:] "Meie [[ooberst|oberst]] keelas [[sõdur]]itel [[lugemine|lugemise]] üldse ära, olgu või "Pražské Úredni Noviny", [[kantiin]]is ei tohtinud isegi [[viiner]]eid ega [[juust]]u ajalehe sisse pakkida. Sellest ajast peale hakkasid sõdurid lugema ja meie [[rügement]] sai kõige haritumaks rügemendiks." (lk 73)
▲:Ideoloogilise sõja olukorras ei jäeta rahvale enam vaba valikut erinevate legitiimsete alternatiivide vahel, vaid talle sunnitakse peale ainult ühte, "ainuõiget" vaadet.
▲* [Vabatahtlik Marek räägib, kuidas loodusajakirjandust teha:] "Lõikasin inglise ajakirjast "Country Life" välja mingisuguse linnu pildi. [[Lind]] istus [[pähklipuu]] oksal. Ma nimetasin ta "pähkli[[rääk|rääguks]]", täpselt samuti nagu oleksin [[kadakas|kadakapõõsas]] istuvat lindu loogiliselt võttes kadakalinnuks nimetanud." (lk 343)
▲* Propagandistlikus võtmes on hakatud jäigalt vastandama liberaalsust ja rahvuslikkust, vabadusearmastust ja isamaalikkust. Seda tendentsi on tugevasti süvendanud Eesti demokraatliku ajakirjanduse ajaloolise lipulaeva Postimehe kaldumine rahvuspopulismi (kasvõi algatus muuta põhiseaduse preambula tsitaat oma "brändisloganiks").
▲* [[Artikkel]] kõlas nii, nagu oleksid tšehhi sõdurid tulnud ja [[toimetaja]] pikali löönud ning teda siis [[jalg]]adega kõhtu peksnud, toimetaja aga [[valu]] pärast röökinud ja keegi selle röökimise [[stenograaf|stenografeerinud]]. (lk 393)
▲* Ja ehkki kaugeltki mitte suurem osa Postimehe - nagu ka kõigi teiste Eesti meediakanalite - ajakirjanikest pole saanud akadeemilist ajakirjandusharidust, on nende professionaalse identiteedi nurgakiviks siiski läänelikud arusaamad ajakirjandusest kui vabaduse ja demokraatia valvekoerast.
▲** [[Jaroslav Hašek]], "[[Vahva sõduri Švejki juhtumised maailmasõja päevil]]", tlk Lembit Remmelgas, 1975
▲:Nendele arusaamadele toetub ka Eesti ajakirjanike eetikakoodeks, mis seab ajakirjanikutöös esiplaanile avaliku huvi ja demokraatlike vabaduste eest seismise. Selline ajakirjanduseetika ning sellele toetuv professionaalne solidaarsus ongi see müütiline "vasakliberaalne konsensus", millele Peeter Helme vastandus.
▲* [[Marju Lauristin]], [https://www.err.ee/1004185/marju-lauristin-rahvuslik-ja-liberaalne-ei-ole-vastandid "Rahvuslik ja liberaalne ei ole vastandid"] ERR, 18.11.2019
▲* [---] vana ajakirjandus muutub ikka paremaks. Vana ajakirjandust lugedes tunned seda [[ajalugu|ajaloo]] materiaalsust ja kohalolu, hingad sisse ajaloo [[tolm]]u.
▲* 19. sajandi teisel poolel näeme samasugust soovi - viia lugejad kurssi maailmas toimuvaga, tutvustada neile saavutusi majanduses, tehnika- ja loodusmaailmas, anda teada teiste maade ja rahvaste elust, kommetest ja tõekspidamistest - kogu eestikeelses ajakirjanduses. Lisaks populaarteaduslikele ajakirjadele (mida ilmus mitu ja mis kõik sellelaadseid kirjutisi vähem vöi rohkem avaldasid) võtsid ajalehedki teema omaks, tunnistades selle vajalikuks ja oluliseks koolihariduse täienduseks. Seejuures ei saa väita, nagu oleksid kõik ajalehed ja ajakirjad teadusmaailma avamisel populaarteaduslikus võtmes olnud omavahel väga sarnased. Pigem olid väljaanded erinevad nii teemad kui ka nende käsitlused, sest ajakirjad ja ajalehed olid sel ajal siiski nn ühemeheväljaanded, igaüks oma sisult suuresti väljaandja-toimetaja huvide peegeldaja. (lk 149-150)
▲** [[Janar Ala]], "Koroonaviirus tappis ajakirja", Postimees, 6. august 2020, lk 16
▲* Nii andis juba 19. sajandi perioodika lugejaile õige mitmekesise ja kirevate rõhuasetustega pildi kõigest, mis toimus neile kättesaamatus maailmas. Sellest, et kaugeltki kõik polnud lugejaile mõistetav ei lasknud ajakirjandus end heidutada, sest ajakirjandus pidigi oma lugejast ees käima. Sellise hoiakuga kujundati ühiskonda ja saavutati, et eestlasele polnud võõras ei sõna "teadus", selle üksikud harud ega teaduse suurimad saavutused. Aastakümnete tagant vaadates on üsna ükskõik, kas kirjutamine teadustulemustest ja nende võimest muuta maailma oli Venemaa tsensuuri kitsastest väravatest sündinud paratamatus või väljaandja-toimetaja enda südamesoov rahvast valgustada. Tulemus oli ju üks: haridus- ja kultuuriteadlikkuse kasv, aluse loomine edasiseks arenguks, ühtsete mõistete ja ideede kujundamine. Seda pole vähe, kui meeles pidada, et Eesti oli sel ajal ei midagi muud kui Baltimaa kubermang suure Vene tsaaririigi koosseisus ning kätte tuli võidelda isegi õigus eestikeelseks õpetuseks koolides. (lk 150)
▲** [[Krista Aru]], "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148-158
▲* Pole kahtlust, muidugi langetab ajakirjandus moraalseid valikuid. Ma ei kujuta näiteks ette, et ükski demokraatliku riigi avalikkust teeniv inimene võiks teha oma tööd ilma, et ta austaks inimõigusi.
▲* Armastatakse öelda, et ajakirjandus peaks asuma konfliktis nõrgema poolele. Mõnes mõttes vastab see ka tõele. Ajakirjandusest on näiteks sageli vägagi praktilist kasu, kui inimene püüab süsteemilt õiglust välja võidelda.
▲:Samal ajal leidub päris palju juhtumeid, kus üksikisik on süsteemi, näiteks riiki, halastamatult lohku tõmmanud. Lohku tõmmanud ja veel karistamatult pääsenud, sest tihti võib hoopis süsteem olla nõrk. Seega peab ajakirjandus jääma eelkõige õigluse poolele. Lihtne öelda, raske teha. Kust me teame, mis on õiglus?
▲* Samas ei tähenda reegel konfliktis mõlemad pooled ära kuulata, et ihaldatava õigluse saavutamiseks peaks lugu kokku seades mõõtma nende sõnu sentimeetri või minutiga võrdseks. Märksa olulisemad on sisukus ja asjakohasus. Kui üks pool selgelt valetab või hämab, tuleb see vale kas loos välja tuua või üldse kõrvale jätta.
▲* Kas ajakirjandus on võimul olijatele vahel liiga teinud? Kindlasti on. Vahel on selle taga olnud ka ajakirjaniku selge poliitiline meelsus, kuid enamasti, vähemalt nii tundub mulle, ebaprofessionaalsus, süvenematus ja ajasurve.
▲* Ebaõiglane ei tohi olla keegi, ka neljas võim mitte.
▲* Eesti ajakirjanduse eesmärk peab olema hoida inimesi ühtses infoväljas, mis võimaldaks võistlevatel ideedel jõuda kõigi keeleruumi kuuluvate inimesteni ega laseks neil kapselduda sotsiaal- või erakonnameedia mullidesse.
▲* Ajakirjandus ei peaks püüdma valida õiget poolt, aga on üks pool, mis on neljanda võimu jaoks kindlasti vale. See on vale pool. Nii klišeelikult, kui see ka ei kõla, peavad meie reliikviad olema sõnavabadus ja tõde.
▲** [[Hans Väre]], [https://www.err.ee/1102304/hans-vare-ajakirjanduse-jaoks-on-vale-pool-vale-pool "Ajakirjanduse jaoks on vale pool vale pool"] ERR, 15.06.2020
==Välislingid==
| |||